KUULA ARTIKLIT
Turu-uuringute AS viis 2020. aastal läbi uuringu tegevuspiirangutega inimeste toimetuleku kohta. Mida teada saadi, sellest räägib lähemalt uuringu üks koostajatest, Vaike Vainu.
Tegevuspiirang on kõige üldisem mõiste tähistamaks olukorda, kus inimesel esinevad igapäevaelu toimingutes kergemad või tõsisemad raskused, mille tõttu võib tal tekkida vajadus abivahendite või kõrvalabi järele. Seejuures ei pea inimesel olema ametlikult tuvastatud puue või vähenenud töövõime – tegevuspiirangu olemasolu määrab tema subjektiivne tunnetus, kuidas ta igapäevaelu erinevate tegevustega hakkama saab. Siiski on nii vähenenud töövõime kui ka puue sageli tihedalt seotud kas haiguse või tegevuspiiranguga või mõlemaga korraga.
Tegevuspiirangute esinemist, samuti enesehinnangulist tervist ning pikaajaliste haiguste üldist määra Eesti elanikkonnas on statistikaamet seiranud juba palju aastaid. 2020. a tellis sotsiaalministeerium elanikkonna tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse väljaselgitamiseks eriuuringu, et tegevuspiirangute üldandmetele lisaks täpsustada valdkondi ja vanuserühmi, kus tegevuspiirangud esinevad, ning selgitada tegevuspiirangutest tulenevat kõrvalabi vajadust.
Uuring viidi läbi 16-aastaste ja vanemate Eesti elanike hulgas augustist novembrini 2020 ning selles osales 2513 inimest. Uuringu viis läbi Turu-uuringute AS ning seda rahastati Euroopa Sotsiaalfondi meetmest „Tööturul osalemist toetavad hoolekandeteenused.ˮ
Elanikkonna tervis ja tegevuspiirangud
Uuringu andmetel peab 58% elanikest oma tervist väga heaks või heaks, 29% hinnangul pole nende tervis ei hea ega halb, 10% peab oma tervist halvaks ning 2% väga halvaks. 51% elanikest on enda hinnangul mõni pikaajaline (krooniline) haigus või terviseprobleem. Vanusega kriitilisus oma tervise suhtes kasvab ning suureneb ka pikaajaliste haiguste või terviseprobleemide esinemine. Siiski on ka nooremates vanuserühmades pikaajaliste haiguste/terviseprobleemidega inimeste osatähtsus märkimisväärne – nt 16–19-aastastest moodustavad pikaajaliste haiguste/terviseprobleemidega inimesed 22%.
Valdkondlikud tegevuspiirangud
Tegevuspiirangutest mõnes kindlas valdkonnas, mille esinemist küsiti viimase 30 päeva kohta, on kõige levinumad nägemispiirangud (34% elanikest) ning liikumis- ja liigutamispiirangud (33%). Peale füüsiliste tegevuspiirangute esineb küllaltki sageli ka vaimsete võimete piiranguid – mälu- ja keskendumispiiranguid nimetas 29% elanikest. Harvem esineb iseseisva toimetuleku või enesehoolduspiiranguid (14%), kuulmispiiranguid (13%) ning suhtlemispiiranguid (9%).
Üldiselt suureneb kõigi valdkondlike tegevuspiirangute kogemine vanuse kasvades.
Üldiselt suureneb kõigi valdkondlike tegevuspiirangute kogemine vanuse kasvades. Siiski esineb 16–29-aastastel enda hinnangul raskusi teiste inimestega suhtlemisel või asjade meelespidamise või keskendumisega veidi sagedaminigi kui näiteks 30–39-aastastel. Alates 50. eluaastast suureneb märgatavalt nende inimeste osatähtsus, kes on kogenud (tõsiseid) raskusi liikumisel või liigutamisel, ning see osatähtsus kasvab vanemates vanuserühmades veelgi. Hüppeliselt suureneb eri valdkondades piirangute kogemine vanuserühmas 80+.
Sageli esinevad inimesel piirangud korraga mitmes eri valdkonnas: näiteks inimestest, kel on raskusi asjade meelespidamise või keskendumisega, esineb 27% raskusi ka teiste inimestega suhtlemisel ning inimestest, kel on liikumis- ja liigutamispiirangud, esineb 38% raskusi ka iseseisva toimetuleku ja enesehooldusega.
Väsimus, valu ja vaimne tervis
Väsimus, füüsilise valu kogemine ja halb emotsionaalne enesetunne on aspektid, mida iseseisva toimetuleku vähenemisega alati otseselt ei seostata. Ometi mõjutavad nad meie igapäevast toimetulekut oluliselt, mistõttu käsitleti neid uuringus võrdväärselt muude valdkondlike tegevuspiirangutega.
Viimase 30 päeva jooksul oli raskusi öösel magamise ja enda väljapuhkamisega kogenud 66% elanikest, sealjuures 11% oli esinenud tõsiseid raskusi. Probleeme päevase väsimustundega esineb pea sama sageli kui uneprobleeme – 68% elanikest oli viimase 30 päeva jooksul kogenud probleeme päevasel ajal tekkiva väsimustundega, sealjuures 9% tõsiseid probleeme. Ootuspäraselt on päevane väsimustunne ning uneprobleemid omavahel seotud – 87% inimestest, kes on kogenud uneprobleeme, on kogenud ka päevasel ajal tekkivat väsimustunnet. Mõlemad on seotud ka füüsilise tervisega – pikaajaliste krooniliste haiguste või terviseprobleemidega inimestel esineb päevast väsimust ja uneprobleeme keskmisest sagedamini.
51% elanikest koges enda hinnangul viimase 30 päeva jooksul selliseid füüsilisi valuaistinguid, mis segasid igapäevast elu ja toimetulekut, sealjuures 15% sageli. Oma emotsionaalset enesetunnet pidas viimase 30 päeva jooksul heaks 63% elanikest, 26% ei pidanud heaks ega halvaks ning 9% pidas halvaks.
Nii füüsilise kui vaimse tervisega on seotud ka eluga rahulolu. Eesti elanikud tervikuna on üldiselt eluga pigem rahul: kuuepalliskaalal, kus 6 tähistas suurimat eluga rahulolu, oli hinnangute keskmine elanikkonnas tervikuna 4,21 palli. Tegevuspiirangutega inimeste eluga rahulolu on keskmisest madalam (3,95), sealjuures on eluga rahulolu seda madalam, mida tõsisemad tegevuspiirangud inimesel esinevad. Teisest küljest, mida suurem on inimese mitteformaalne tugivõrgustik (lähedased inimesed, kellega ta saab raske isikliku probleemi korral arvestada, või toetav kogukond), seda kõrgem on ka tema rahulolu eluga.
Iseseisva toimetuleku riskirühmad
Uuringu andmetele tuginedes on võimalik tuua välja riskirühmad, kuhu kuuluvate inimeste võime tulla iseseisvalt toime on suuremal või väiksemal määral ohustatud.
Kõrge riskiga rühm (ca 2% elanikest) – kodus elavad inimesed, kes on viimase 30 päeva jooksul kogenud tõsiseid tegevuspiiranguid[2], ja kelle hinnangul võivad nad lähema 12 kuu jooksul vajada ööpäev läbi kestvat alalist üldhooldusteenust väljaspool oma kodu või kodus elamist toetavaid teenuseid mahuga enam kui 20 tundi nädalas.
Mõõduka riskiga rühm (ca 6% elanikest) – kodus elavad inimesed, kes on viimase 30 päeva jooksul kogenud tõsiseid tegevuspiiranguid, ja kelle hinnangul võivad nad lähema 12 kuu jooksul vajada ööpäevaringset ajutist üldhooldusteenust väljaspool oma kodu või kodus elamist toetavaid teenuseid mahuga enam kui 20 tundi nädalas või lähedaste või tuttavate kõrvalabi samas ulatuses.
Eri liiki tegevuspiirangutest esineb kummaski riskirühmas kõige enam tõsiseid piiranguid liikumisel või liigutamisel, mis on sageli kombineeritud teiste tegevuspiirangutega. Inimesi, kes ei tarvitse iseseisvalt toime tulla, on ka nooremates vanuserühmades, kuid nende osatähtsus suureneb märgatavalt alates vanuserühmast 50–59 ning kerkib hüppeliselt vanuserühmas 80+.
Järeldused
Ühiskonna laiem eesmärk peaks olema pakkuda tegevuspiiranguga inimestele senisest rohkem tuge ja teenuseid, mis aitaks neil võimalikult kaua iseseisvalt igapäevaeluga toime tulla. Nii säilib inimeste väärikus ja saab ka tegelikkuseks igaühe õigus iseseisvalt elada, vajamata pidevat lähedaste abi.
Ühiskonna laiem eesmärk peaks olema pakkuda tegevuspiiranguga inimestele senisest rohkem tuge ja teenuseid.
Uuringu andmetel ületab tunnetatud vajadus ametlike (hooldus)teenuste järele praegu teenuste pakkumist mitmekordselt. Selleks, et toetada hooldusvajadusega inimese iseseisvat toimetulekut tema kodus, tuleks seada sihiks kodus elamist toetavate teenuste arendamine ning mahtude suurendamine, mis aitaks vähendada ka omaste hoolduskoormust. Lähtudes kõrvalabi kasutamisest ning inimeste enesehinnangulisest teenusvajadusest, vajatakse kõige rohkem abi igapäevaste koduste toimingute tegemisel (koristamine, söögitegemine jms), samuti ravimite ja toidu koju toomisel, lisaks transpordiabi, et inimene saaks minna tema jaoks olulistesse kohtadesse, näiteks arsti juurde.
Kodus elamist toetavate teenuste pakkumisse on vaja kaasata kogukond ning kolmas sektor, et suurendada teenuste pakkumise paindlikkust ning vajaduspõhisust. Alternatiivina hooldekodudele tuleks luua kogukondliku hoolekande asutusi ning eakate teenusmajasid – sellised teenused on juba praegu Skandinaavias olemas, kuid Eestis veel üsna vähelevinud.
Puudub kodus osutatav ööpäev läbi vältav üldhooldusteenus, mis teatud juhtudel võiks olla sobivaim lahendus inimesele, kes vajab ööpäevast üldhooldusteenust ajutiselt. Võimalus sellist teenust aeg-ajalt kasutada kergendaks ka nende omastehooldajate koormust, kelle lähedane vajab pidevat ööpäevast hooldust.
Kodus osutatavatele teenustele lisaks on vaja arendada ka teenuseid, mis toetavad tegevuspiiranguga inimeste osalust ühiskondlikus elus, sh liikumist väljaspool kodu ning töötamist ja õppimist. Vaid nii on ka tegevuspiiranguga inimestel võimalik olla aktiivne ning elada täisväärtuslikult.
Artikli pikem versioon ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 3/2021.
Uuringu terviktekstiga (lõpparuandega) on võimalik soovi korral tutvuda sotsiaalministeeriumi veebis.
Turu-uuringute AS uuris,
kuidas saavad hakkama eri-vajadusega inimesed Eestis.
Uuringust selgus,
et abi on vaja palju rohkem
kui praegu pakutakse.
Kõige rohkem on vaja teenuseid inimestele,
kes tahavad oma kodus elada,
aga üksinda hakkama ei saa.
Inimene peab saama abi oma kodus,
kui vaja, siis öösel ja päeval.
Abi vajatakse peamiselt nendes tegevustes:
● söögi tegemine,
● koristamine,
● poes käimine,
● arsti juures käimine.
Selliste teenuste pakkumine
teeb ka omaste-hooldajate elu kergemaks.
