KUULA ARTIKLIT
Öeldakse, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Sestap jätkab puuetega inimeste valdkonnas kaua toimetanud Eha Leppik järjelugu möödunud aegadest – oleme jõudnud uude ajajärku, üheksakümnendad.
Aastatel 1990–1992 toimus ministeeriumi elus väga suur muutus – 16 aastat ministrina töötanud Gustav Sarri asemel sai uueks sotsiaalministriks Siiri Oviir. Gustav Sarri oli ministrina liiga kauaks ühele kohale pidama jäänud, mistõttu süsteemi areng pidurdus. Siiri Oviiriga algas uus ajajärk, tulid uued suunad, rõhuasetused, uued töötajad.
Hoolekande tegelik olukord oli uue ministri jaoks ootamatult hull.
Ajalehes Videvik küsiti ministrilt, mida selles valdkonnas tuleks teisiti korraldada. Siiri Oviir vastas: „Praktiliselt kõik, alates suhtumisest. Kõiges ja alati peab meie sotsiaalhooldus-poliitika oskama ja suutma näha inimest, tema seaduslikke vajadusi ja huve. Muidugi on pensionid ja toetused väga tähtsad, kuid inimese rahulolu ei sõltu siiski üksnes rahast.”
Minister rääkis ajakirjanikule vajadusest luua päevakeskusi, korraldada ümber hooldekodude töö, hoolitseda selle eest, et eakas inimene saaks võimalikult kaua oma kodus elada, parandada puuetega laste perede olukorda. Teisisõnu tähendas see alustamist koduhooldusega. Siiri Oviir mõistis, et süsteemi ei ole võimalik muuta, kui ei ole koolitatud oma tööd tundvaid ning motiveeritud töötajaid.
Abi välismaalt
Seoses Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega nimetati ministeerium Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumiks. 26. juulil 1990 kinnitati uus ministeeriumi põhikiri. Selle järgi oli ministeerium riigivalitsemise keskorgan, mis teostas hoolekandepoliitikat, korraldas ja arendas elanikkonna sotsiaalhooldust riigis.
Algaastatel oli palju neid, kes pakkusid ministeeriumile oma abi sotsiaalvaldkonna olukorra parandamiseks. Suureks abiks olid Soome, Taani ja Rootsi sarnased asutused, kes korraldasid nii meie ministeeriumi töötajatele kui ka hoolekandeasutuste juhtidele õppesõite, täiendkoolitusi, tihti kutsuti ka konverentsidele ning messidele teadmisi täiendama.
Saksamaa aitas proteeside ja ortopeediliste vahenditega varustamise olukorda parandada, pakkudes meie meistritele ühtlasi täienduskoolitusi. Palju oli vabatahtlikke, kes tõid Eestisse humanitaarabi korras riideid ja abivahendeid organisatsioonidele, hoolekandeasutustele, suurtele perekondadele ja tegid palju muudki.
Sellel perioodil alustati ministeeriumi tellimusel sotsiaalpedagoogide ja sotsiaaltöötajate koolitamisega; samuti alustati süsteemi töötajate täienduskoolitusega.
Spetsialistide koolitamine
Ajal, mil toimus sotsiaalsüsteemi ümberkorraldamine ning moodustati pensioni- ja sotsiaalabi talitused maakondades, tunti eriti suurt puudust koolitatud sotsiaaltöötajatest. Esimesena alustati eeltööd sotsiaalpedagoogide koolitamiseks Tallinna Pedagoogikakoolis.
Puudusid programmid, õppeplaanid ja muu vajalik.
Ettevalmistus eriala taastamiseks ei olnud kerge, kuna eriharidust saanud õppejõude ju Eestis ei olnud. Puudusid programmid, õppeplaanid ja muu vajalik. Eesmärk oli leida sotsiaalvaldkonda tööle motiveeritud, ametioskustes pädev ja koostöövõimeline personal.
Üliõpilaste vastuvõtuks alustati eeltööd ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis Taimi Tulva eestvedamisel. 1991. a sügisel avati kasvatusteaduskonnas sotsiaalpedagoogika eriala ja võeti vastu esimesed üliõpilased.
1992. a alustas Tallinna Pedagoogikaülikooli (vahepeal sai instituudist ülikool) juures ka täiendõppe esimene kursus sotsiaaltöö erialal. Sinna otsustasin astuda minagi. Lõpetamise järel 1994. aastal sain sotsiaaltöötaja kutse.
Algusaastatel olin mõlemas õppeasutuses ministeeriumi esindajana vastuvõtukomisjoni liige.
Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine
Sotsiaalhoolekande seaduse koostamise eeltööga alustati 1993. a, eestvedajateks Merle Malvet (Suni) ja Matti Mikkola Soomest. Algmaterjali panid kokku sotsiaalse turvalisuse osakonna töötajad, igaüks oma lõigu. Ega me seaduse kirjutamisest palju teadnud. Puuetega inimesi puudutava osa koostasid puuetega inimeste kaitse talituse töötajad oma parema äratundmise järgi. Kui sotsiaalhoolekande seadus 01.04.1995 kehtima hakkas, oli selle rakendamine seotud rea tõsiste probleemidega; keeruline oli näiteks üleminek vanalt suletud hoolekandeasutuste süsteemilt avahoolduse süsteemile, et pakkuda rohkem teenuseid nii eakatele kui ka puuetega inimestele. Selgitati välja kõigi tasandite töötajate koolitusvajadus ning alustati täienduskoolituste organiseerimist nii oma jõududega kui Soome, Rootsi ja Saksamaa koostööpartnerite abiga. Proovikiviks oli ka ühiskonna ja puuetega inimeste endi hoiakute ja eelarvamuste muutmine.
Hoolekandeseaduse tutvustamiseks ja ellurakendamiseks tuli läbi viia konverentse, koolitusi, seminare, ümarlaudu, abivahendite messe, kirjutada artikleid ja teha palju muud. Nende osas sain minagi anda oma panuse.
1992. a tehti innukalt eeltööd kolme ministeeriumi – sotsiaalhoolduse-, tervishoiu- ja tööministeeriumi liitmiseks. 22. oktoobril 1992. aastal sai uueks ministriks Marju Lauristin, kes viis lõpule ka kolme ministeeriumi ühendamise. Ministeeriumi töötajate arv mitmekordistus, tuli juurde uusi ametikohti. Marju Lauristini teeneks oli otsus hasartmängumaksust laekuva raha osaline eraldamine Eesti Puuetega Inimeste Fondile puuetega inimeste organisatsioonide ja EPIKoja tegevuse finantseerimiseks.
Aastad 1992–2005 olid ministeeriumis ülitegusad
Lisaks igapäevatööle korraldasime palju huvitavaid üritusi, koolitusi, koostööprojekte. Märkimistvääriv oli 1994. aastal toimunud esimene invamess, samuti aastatel 1996–1999 läbi viidud Sotsiaalministeeriumi, EPIKoja ja Oulu Diakooniainstituudi koostööprojekt, millega koolitasime vastavalt Euroopa Liidu nõuetele välja 20 füsio- ja tegevusterapeuti. Mul oli au olla selle projekti nõukogu liige ja õppurite tugiisik. Vahemikus 1998–2002 viisime läbi Phare Consensus programmi „Puuetega inimeste tööhõivepoliitika Eestis“. Projekti autor ja juhtivkomitee esimees olin mina ning selle projekti raamides toimus hulgaliselt harivaid üritusi.
Kiirelt arenesid abivahendite keskused ja toimus palju muudki, mis on tänapäeval saanud normaalsuseks.
Augustis 1999 toimus Eesti Sotsiaaltöö Konverents „ Abisaajast toimetulijaks“. Sain seal olla töötoa „Tegevusteraapia ja füsioteraapia vajalikkusest tänases Eestis“ juht.
Samuti toimus Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse ehitamine ja seal töö alustamine, kiirelt arenesid abivahendite keskused ja toimus palju muudki, mis on tänapäeval saanud normaalsuseks.
Lahkusin ministeeriumist 2005. aasta septembris ja siirdusin sama aasta oktoobris tööle EPIKotta.
Koda ja organisatsioonid
1980. a alguses, mil alustasin tööd ministeeriumis, oli Eestis ainult kahte sorti puudega inimesi – kurdid ja pimedad. Nende organisatsioonid tegutsesid ministeeriumi otsealluvuses ja said vajadusel ka riigipoolset tuge.
Aastatel 1985–1987 hakkasid füüsiliste puuetega inimesed nõudma ka endile niisugust ühendavat organisatsiooni, nagu oli aastakümneid olnud nägemis- ja kuulmispuudega inimestel. Loodava ühingu eesmärgiks oli anda invaliididele endile võimalus kaasa rääkida neid puudutavate küsimuste lahendamisel nagu töölerakendamine, kutsealane ettevalmistus, olme ja puhkus, abivahendite tootmine, rehabiliteerimise probleemid jne.
Kõigepealt moodustati ministeeriumi juurde Invaliidide Ühingu orgkomitee, mille koosseis kooskõlastati Ametiühingute Nõukogu, tervishoiuministeeriumi, Riikliku Plaanikomitee, EKP Keskkomitee ja rahandusministeeriumiga ning kinnitati sotsiaalhooldusministeeriumi kolleegiumi otsusega detsembris 1987. Invaliidide ühingu moodustamise initsiatiivgruppi kuulus 16 inimest, teiste hulgas ka mina. Organisatsiooni moodustamiseks tuli ministeeriumil paluda luba nii ENSV Ministrite Nõukogult ja EKP Keskkomiteelt kui ka NSV Liidu Töö ja Sotsiaalküsimuste Komiteelt.
Eesti Invaliidide Ühing moodustati 27. mail 1988 ja see ühendas üle 20 tuhande füüsiliste puuetega inimese. Ühingu esimeheks sai Mihkel Aitsam.
Õnnestunud algus lisas aktivistidele jõudu ja julgust ka vaimupuuetega inimeste tugiliidu ning teiste erinevate ühingute ja liitude loomiseks.
Tänu minister Marju Lauristinile kinnitati 1993. a ministeeriumi käskkirjaga Eesti Puuetega Inimeste Koja põhikiri. Nimetatud ühendus tegutses oma algusaastatel sotsiaalministeeriumi juures (Gonsiori tänava majas) puuetega inimesi esindavate organisatsioonide ning ministeeriumite esindajate ühiskondliku nõuandva organisatsioonina. Kojal oli 20 liiget, esimeseks presidendiks valiti Hagi Šein.
20. detsembril 1993. aastal võttis ÜRO Peaassamblee oma 48. istungjärgul vastu resolutsiooni 48/96 „Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid”, mille põhjal loodi tollase ministeeriumi juurde puuetega inimeste kaitse büroo, Eesti Puuetega Inimeste Koja, kultuuri- ja haridusministeeriumi ning puuetega inimeste organisatsioonide esindajatest koosnev ühine kontseptsioonikomisjon. Viimane töötas välja Eesti invapoliitika üldkontseptsiooni eelnõu, mis esitati valitsusele kinnitamiseks. Valitsus kiitis Eesti invapoliitika üldkontseptsiooni 16. mail 1995 heaks ning kinnitas tegevussuunad nii ministeeriumitele kui ka kohalikele omavalitsustele. Eesti invapoliitika üldkontseptsioonil polnud küll seaduse jõudu, kuid see andis suuna ja eesmärgid puuetega inimeste olukorra parandamiseks ja elu edendamiseks tänini.
Tänu kontseptsiooni heakskiitmisele hakkas Kojast kujunema organisatsioon, kellel lasus standardreeglite ellurakendamisel järelevalve, nõustaja ja kooskõlastaja funktsioon. Üldkontseptsiooni eelnõu väljatöötamisel osalesid Vilja Kuzmin, mina, Kai Kukk, Aleksander Vassenin, Mihkel Aitsam, Genadi Vaher, Volli Pärnla ja mitmed teised. Standardreeglite lõpliku variandi viimistles Lauri Leppik.
Valitsuse 7.04.1994. a määrusega nr 129 kinnitati EPIFondi põhikiri, mille eesmärk oli raha kogumine hasartmängumaksust laekunud eraldiste kaudu, toetamaks erinevaid programme ja projekte. Fondi juhataja oli Genadi Vaher.
Mul on olnud au viibida nii Eesti Puuetega Inimeste Koja kui ka Eesti Puuetega Inimeste Fondi sünni juures, esindades ministeeriumitöötajana riiki. Aitasin koostada esimesed põhikirjad, olin EPIFondis nõukogu sekretär. Ministeeriumi hoones asudes oli meie suureks unistuseks saada päris oma residents. Pikkade vaidluste tulemusena see lõpuks ka õnnestus – saime oma kasutusse Toompuiesteel asuva hubase puumaja.
Vaadates tagasi kolmekümnele sotsiaalvaldkonnas töötatud aastale, täidab mind aukartus nähes, kui palju on nende aastate jooksul meie elus üldse ja sotsiaalsüsteemis muutunud.
Eesti Puuetega Inimeste Koda koos oma liikmesorganisatsioonidega muutusid tugevaks ja arvestatavaks koostööpartneriks ametnikele ja arvestatavaks võitlejaks oma liikmesorganisatsiooni liikmete õiguste eest, kuid ei tohi unustada, et neid saavutusi tuleb osata ka hoida.
Kui vaatan tagasi oma töödele-tegemistele on olnud palju seda, mis on läinud hästi. Kui keegi tunneks huvi, et mida võinuks teisiti teha, ega siis ei oskakski hoobilt vastata. Hea tulemuse võti on koostöö; meeskonnatöö on väga tähtis ja ideaaljuhul võiks tiimi kuuluda nii noori kui ka vanemaid liikmeid.
Mul vedas, et sain töötada koos Vilja Kuzminiga ministeeriumis ja Helve Luigega EPI Kojas.
Karin Hanga, Monika Haukanõmm, Getter Oper, Meelis Joost, Helen Kask – neist kõigist EPI Koja töötajatest on kasvanud väga tublid spetsialistid, kellest osa on tuule tiibadesse saanuna jätkanud tugevat karjääri mujal, osa jäänud või naasnud EPIKoja tegusasse kollektiivi.
Et sotsiaalvaldkonnas edukalt toimida, peab olema ise tolerantne, sõbralik, õpihimuline, loov ja algatusvõimeline.
Et sotsiaalvaldkonnas edukalt toimida, peab olema ise tolerantne, sõbralik, õpihimuline, loov ja algatusvõimeline.
Sotsiaaltöö valdkond on tänaseks juba üpris korralikult välja arenenud. Meie hoolekandeasutustel on praeguseks hoopis teine nägu ning samuti on Eestis võimalik saada maailmatasemel abivahendeid; meil töötavad hea koolituse saanud sotsiaaltöötajad, tegevus- ja füsioterapeudid, psühholoogid, logopeedid.
Mis võiks olla paremini? Sooviksin, et ministeeriumis töötaksid spetsialistid veidi pikemat aega kui viimastel aastatel olnud on. Ühe-kahe aastaga ei suuda noor inimene veel üldse arugi saada, mida see töö tähendab – nad ei tunne inimesi ega tea probleeme. Kes ei korja väikesi igapäevaseid kogemuskillukesi, see ei saa mõista ega aidata ka puuetega inimesi ega nende organisatsioone.
Olles viimased kümme aastat olnud pensionil ja vaadanud kõike kõrvalt, näib mulle, et side organisatsioonide, riigiametnike ja puuetega inimeste vahel jääb üha väiksemaks, Võibolla ma eksin, ent igatahes loodan, et puuetega inimeste olukord ei muutuks kunagi enam selliseks, kui veel üheksakümnendate aastate alguses oli.
See lugu räägib 1990-ndatest aastatest,
kui Eesti sotsiaal-süsteem hakkas muutuma.
Väga palju aitasid Eestit meie naabrid Euroopast:
Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa ja teised riigid.
Siiri Oviir, kes oli siis minister, ütles nii:
„Toetused ja pensionid on tähtsad,
aga suhtumine inimestesse on veel tähtsam.“
Seda mõtet ongi püütud meeles pidada,
kui on tehtud otsuseid,
mis puudutavad erivajadusega inimesi.
