Mine avalehele Liigu põhisisu juurde

Kuhu liigud, erihoolekanne?

Elen Preimann | Sotsiaalministeeriumi hoolekande ja sotsiaalse kaasatuse osakonna nõunik

KUULA ARTIKLIT

Elen Preimann. Foto: erakogu

Elen Preimann. Foto: erakogu

Erihoolekanne on teinud viimase kahekümne aastaga läbi märkimisväärse kvaliteedihüppe. Kus me oleme tänaseks ja kuhu edasi liigume, selgitab sotsiaalministeeriumi hoolekande ja sotsiaalse kaasatuse osakonna nõunik Elen Preimann.

Tuleme ajast, kus erilised inimesed nii-öelda pandi silma alt ära. Inimesed, kellel oli psüühikahäire ja/või füüsiline puue, ei elanud asulates, kus ülejäänud rahvas. Erilised inimesed elasid mitmesajakesi koos suurtes institutsionaalsetes hooldekodudes ja jagasid ainsat „oma kohta“ – tuba, kus paiknes nende voodi – mitme inimesega. Söök tuli sööklast ja meelelahutuseks oli see, mida hooldekodu personal kohapeale organiseeris. Valida polnud midagi, riidedki tulid suuruse järgi laost. Arsti juurde, poodi saada oli keeruline. Täna ei taha seda aega enam meenutadagi.

Alates 2006. aastast on erihoolekande valdkonnas toimunud märkimisväärne kvaliteedihüpe eelkõige just teenuse füüsilise keskkonna osas. Oleme palju tegelenud deinstitutsionaliseerimisega (DI). Inimkeeles tähendab see seda, et oleme Euroopa Regionaalarengu Fondi raha toel sulgenud Eestis 14 suurt erihooldekodu ja nende asukad, kes seal ööpäev läbi kestvat erihoolekandeteenust kasutasid, on saanud uued elamised. Tõsi, Võisikus küll ootavad mõned inimesed veel oma uue kodu valmimist. Uued elupaigad on rajatud asulatesse ja nii, et koos ei elaks üle 10 inimese, ning – mis eriti tähtis – igaühel on oma tuba. Lisaks voodile on ruumis ka oma riidekapp ja sisustus on sätitud just nii nagu elanik tahab. Tegelikult on see ju elementaarne inimväärne elukeskkond – ei midagi luksuslikku –, aga nii mõnegi erilise inimese jaoks oli seegi varem kättesaamatu. 2023. aasta lõpuks on tervelt 1725 inimest saanud uue kodu. On põhjust rõõmustada!

Isikukeskse teenusmudeli katsetamine

2012. aastal töötas Euroopa eksperdigrupp välja rahvusvahelised juhised, kuidas DI protsess kõige paindlikumalt võiks rakenduda. Juhised ütlevad, et DI ei hõlma üksnes suurte asutuste sulgemist, vaid ka toetavate teenuste osakaalu suurendamist ning paindlikumat ja kättesaadavamat teenuste süsteemi kogukonnas. Ka Eestis leiti, et selline lahendus, kus erilised inimesed nii-öelda sobitatakse teenuste alla, ei ole kõige parem. Trinidad Wiseman selgitas 2016. aastal Sotsiaalministeeriumi tellimusel välja erihoolekandesüsteemi kitsaskohad:

Leiti, et oluline on luua rohkem teenuseid, mis oleksid paindlikumad ja kättesaadavamad ja kus eriline inimene saaks elada edasi oma kodus. Eesmärk luua erihoolekandeteenustele uued teenusesüsteemi alused sõnastati Heaolu arengukava 2016–2023 rakendusplaanis.

ENNE. Sõmera söökla, kus elanikel ei olnud mingisugust valikuvabadust ei söögiaegade, menüü valiku, maitse ega millegi muu osas. Foto: erakogu

ENNE. Sõmera söökla, kus elanikel ei olnud mingisugust valikuvabadust ei söögiaegade, menüü valiku, maitse ega millegi muu osas. Foto: erakogu

PÄRAST. Elanikud teevad endale ise süüa oma köögis. Foto: erakogu

PÄRAST. Elanikud teevad endale ise süüa oma köögis. Foto: erakogu

Alates 2018. aastast on Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) toel psüühikahäirega inimeste aitamiseks katsetatud uutmoodi lähenemist, mida kutsume ISTE-ks. ISTE tähendab isikukeskset ja komponendipõhist teenuseosutamise mudelit. Väga lühidalt kokku võttes on tegu mudeliga, kus psüühikahäirega inimese esmaseks toetajaks on kohalik omavalitsus (nagu kõigi teistegi abivajavate inimeste puhul), kus omavalitsuse juhtumikorraldaja hindab inimese abivajadust ja vastavalt sellele, millistes eluvaldkondades inimene tuge vajab, leitakse talle koos baasteenuse pakkujaga sobivad teenuskomponendid, mis koostoimes inimese toimetulekut parandavad. Eriliseks teeb asja see, et inimese toimetulekut hinnatakse üks kord, aga toetuseks vajalikud komponendid kogutakse kokku erinevatest süsteemidest – need võivad olla praegustes toetavates erihoolekandeteenustes sisalduvad komponendid, sotsiaalse rehabilitatsiooni üksikteenused, kohaliku omavalitsuse pakutava abi komponendid. Komponendid inimese jaoks ühte tegevusplaani kogub baasteenuse pakkuja – baastoetaja, kes jääbki inimese kõrvale nii kauaks, kui inimene toetust vajab. Ja lisaks psüühikahäirega inimese aitamisele saab selles mudelis aidata ka näiteks inimesega koos elavat lähedast, kes mängib psüühikahäirega inimese elus suurt rolli.

Kuna ISTE mudelis on ära parandatud just need kohad, mis erihoolekande ja sotsiaalse rehabilitatsiooni süsteemis mitte kõige paremini ei olnud, ja mudelit on katsetatud-täiustatud mitmeid aastaid, soovime ISTE mudelit paari aasta pärast rakendada üle Eesti. Kuna tegu on psüühikahäirega inimeste ja neile teenuste pakkujate ning kohalike omavalitsuste jaoks suure muudatusega, nimetame rakendamist erihoolekande reformiks.

Reformi on plaanis ellu viia järk-järguliselt. Esimene eesmärk on jätkata (peale ESF rahastuse lõppemist 2024. aasta lõpuga) nende inimeste (ca 850 inimest) toetamist, kes katsetamise perioodil projekti tuge saavad, nii et nad ei jääks 2025. aastal ilma toeta. Sealt edasi, aastast 2026, võiksid toetavate teenuste kasutajad hakata liikuma kohaliku omavalitsuse toetusele sedamööda, kuidas inimestele SKA poolt väljastatud suunamiskirjad läbi saavad. Nii ei teki omavalitsustele korraga liiga suurt koormust inimeste toetamise ülevõtmisel. Eduka rakendumise eelduseks on digiarenduste valmimine (STAR arendus peaks valmima 2025. aasta lõpuks) ja muidugi lisarahastuse saamine. Mudeli üle Eesti rakendamiseks küsime kohalike omavalitsuse toetusfondi tarbeks riigieelarvest raha neile inimestele, kes praegu ISTE projektis osalevad või riigi korraldatavaid toetavaid teenuseid kasutavad (ca 3000 inimest), aga ka nende inimeste toetamiseks, kes toetavate teenuste järjekorras ootavad või kes seni ei olegi kohaliku omavalitsuse vaatevälja sattunud, kuigi toetust vajaksid. Seda, kas riigieelarvest raha õnnestub saada, ette ei tea, kuna kahtlemata on Eesti riigis teisigi valdkondi, kus raha napib. Vastvalitud valitsuse koalitsiooni kokkuleppes on isikukeskse teenuse pakkumisega jätkamine erihoolekandes kenasti sees.

Oluline on rõhutada, et planeeritavad muudatused ei puuduta ööpäev läbi kestvate teenuste korraldamist – need teenused jäävad ka edaspidi riigi vastutusele.

Kuhu liigud, erihoolekanne?

Käesoleva aasta plaan oli küsida riigieelarvest raha, et tõsta alates 2024. a kõigi erihoolekandeteenuste maksumust. Täiustasime SKA-ga teenuste kulumudelit (lisasime mudelisse lisapersonali, amortisatsioonikomponendi jne) ja teame nüüd selgelt, millised on vajakajäämised. Kahjuks vastse valitsuse sõnumid lisaraha saamise osas kindlust ei tekita, pigem vastupidi, aga lootust me ei kaota.

Nagu öeldud, jäävad ööpäev läbi kestvad teenused ka erihoolekande reformi järgselt riigi korraldada. Seni ei ole riik oma ülesandega piisavalt hästi hakkama saanud – teenuskoha ootamise aeg on liiga pikk. Teenuskohtade juurde loomine nõuab raha, aga mitte ainult seda.

Oleme võtnud riigis suuna, et toetame eelkõige selliste teenuste arengut, kus inimene saab edasi elada oma kodus. Selleks ongi oluline teha erihoolekandes reform, kuna kohalik omavalitsus on ju inimesele kõige lähemal ja ka psüühikahäirega inimesel on sinna abi küsima minna kõige lihtsam ja loogilisem. Kui inimest õigel ajal õigesti toetada, saab ta kauemaks jääda elama oma koju ja see aeg, mil ta muutub ööpäev läbi kestva toetuse vajajaks, ehk ei pruugigi saabuda.

Oleme võtnud riigis suuna, et toetame eelkõige selliste teenuste arengut, kus inimene saab edasi elada oma kodus.

Erihoolekandeteenuseid kasutab ca 6000 inimest. Toetavate ja ööpäev läbi kestvate teenuste vajajaid on umbes pooleks. Lisaks on ca 1000 inimest, kes vajaksid teenuseid, kuid kellele kahjuks kohti ei jätku. Miks me siis kohti juurde ei tee? Nagu öeldud, kummitab meid rahapuudus. Kohtade loomiseks on vaja teha investeeringuid ja seejärel tagada igakuine teenuse rahastamine. Praegushetkel ei ole uute kohtade loomine ettevõtjatele, potentsiaalsetele teenusepakkujatele atraktiivne, kuna selles valdkonnas on hinnad nii madalad, et ots otsaga kokkutulemine on väljakutse, kasumisse jäämisest rääkimata. Näiteks oli teenus äärmuslikult kahjustava käitumisega autistidele vastavas nimekirjas sees juba aastast 2019, rahastus ka SKA eelarves samuti olemas, aga teenuse osutaja õnnestus leida alles eelmisel aastal.

Madal teenuse hind tingib selle, et tegevusjuhendajatele ei saa maksta töö eest väärilist tasu ja personalivoolavus on kurvakstegevalt suur. Tähendab personalivoolavus ju seda, et vajalikud teadmised-oskused omandanud inimene lahkub teisele tööle ja tema asemele tuleb leida uus. Ka teenuse kasutajatele ei mõju tugipersonali pidev vahetumine kindlasti hästi.

Oleme saavutanud kokkuleppe, et erihoolekandeteenuste töötajate palk peaks igal aastal tõusma vähemalt sama palju kui tõuseb tervishoiutöötajate palk (vastavalt palgakokkuleppele), ja seni on õnnestunud teenuse hinnas sisalduvat palgakomponenti ka vastavalt tõsta. Kahjuks on aga baasiks olev palganumber oluliselt madalam kui nt meditsiiniõdedel (2021. aastal oli erihoolekande tegevusjuhendaja keskmine palk 1088 eurot, meditsiiniõel tervishoius aga 2101 eurot).

Koolitatud tegevusjuhendajate nappuse leevendamiseks valmis eelmise aasta kevadel sissejuhatav e-õpe, mille läbimine annab inimesele õiguse tegevusjuhendajana tööle asuda, kui on tagatud tema tööalane juhendamine. Teistpidi annab see võimaluse leida üles need inimesed, kellel varem ehk polnudki kindlat teadmist, kellena töötada, aga tegevusjuhendajana end teostama hakates avastatakse oma kutsumus.

Väärtusliku kogemuse, kuidas inimeste hoiakud positiivsemaks muutuvad, kui nad psüühikahäiretega inimeste kohta rohkem teada saavad, saime koostöös agentuuriga Miltton New Nordics ja Hoolekandeteenuste AS-iga tehtud projekti „Eriline on tavaline“ kaudu. Kahe aasta jooksul (2021–2022) viisime läbi kümneid erinevaid tegevusi, et toetada psüühiliste erivajadustega inimeste integreerumist meie kogukondadesse, näidates psüühikahäirega inimeste erilist ja samas tavalist elu ning murda psüühikahäirega kaasas käivaid müüte. Allpool toome mõned näited tehtust.

Koostööprojekti alguses ja lõpus viidi läbi uuring suhtumisest psüühilise erivajadusega inimestesse. Uuringutulemused näitasid väikest, kuid läbivat muutust. Suhtumine on pisut paranenud, eriti piirkondades, kus on rajatud teenuse osutamise kodusid psüühikahäirega inimestele. Vähenenud on nende hulk, kes näevad psüühilise erivajadusega inimesi teistsugusena või kardavad nende ettearvamatust.

Tagatipuks saime projektiga „Eriline on tavaline“ Eesti Kommunikatsioonijuhtide Liidu 2022. aasta kommunikatsioonitegude auhindade jagamisel avaliku sektori esimese auhinna psüühilise erivajadusega seotud teadlikkuse tõstmise eest!

Lõpetuseks

Meie ühiskond muutub erinevusi sallivamaks ja minevikku on jäämas nõukaaegsed eelarvamused psüühilise erivajadusega inimeste kohta. 17 aastat kestnud erihooldekodude reorganiseerimine, eesmärgiga tuua erilised inimesed institutsionaalsetest hooldekodudest kogukondadesse elama, on lõpusirgel.

Meie ühiskond muutub erinevusi sallivamaks ja minevikku on jäämas nõukaaegsed eelarvamused psüühilise erivajadusega inimeste kohta.

Nüüd keskendume sellele, et juba lähiaastatel ei peaks paljud psüühikahäirega inimesed igapäevaeluga toime tulemiseks oma kodust ära kolima, vaid saaksid minna sarnaselt teistegi kogukonnaliikmetega kohalikku omavalitsusse ja saada sealt abi. Ühtlasi teeme jõupingutusi, et riik suudaks mõistliku aja jooksul pakkuda ööpäev läbi kestva teenuse ka neile inimestele, kes kodus elamisega ka abistatuna toime ei tule.


Mis on erihoolekandeteenused?

Erihoolekandeteenused on mõeldud nende inimeste toimetuleku toetamiseks, kellel on raske, sügava või püsiva kuluga psüühikahäire tõttu keeruline igapäevaeluga toime tulla. Psüühikahäirete all mõistame nii kaasasündinud intellektipuudeid kui ka elu jooksul avaldunud või tekkinud psüühikahäireid.

Mõiste „erihoolekandeteenused“ on Eestis kasutusel aastast 2009, kui sotsiaalhoolekande seadusesse sai kirja viis erihoolekandeteenust: igapäevaelu toetamise teenus, töötamise toetamise teenus, toetatud elamise teenus, kogukonnas elamise teenus ja ööpäev läbi kestev erihooldusteenus. Psüühilise erivajadusega inimestele pakuti tuge küll varemgi, kuid enne aastatuhandevahetust oli see tugi kõigile abivajajatele ühetaoline, hoolimata sellest, kas inimene vajas tuge 24/7 või paar tundi nädalas. See teenus oli ööpäev läbi kestev hooldamine hooldekodus. 2002. aastast hakati teenuseid eristama – lisandusid toetavad teenused ja ööpäev läbi kestva teenuse sees eristati inimesed toetusvajaduse järgi. Varem korraldasid psüühikahäiretega inimeste teenuseid maavalitsused, alates 2008. aastast Sotsiaalkindlustusamet (SKA). SKA korraldab teenuste rahastamist ja SKA teenuste konsultant otsustab (peale põhjalikku abi- ja toetusvajaduse hindamist ning arvestades Eesti Töötukassa andmeid inimese töövõime hindamise ning talle osutatud tööturuteenuste kohta), kas ja millist erihoolekandeteenust konkreetne psüühikahäirega inimene vajab.

Erihoolekandeteenustel on põhiliseks toetajaks inimesele tegevusjuhendaja. Kuna erihoolekandeteenustel on tegu eriliste inimestega, peavad inimestel, kes neile tuge pakuvad, olema piisavad teadmised ja oskused, kuidas ühe või teise eripäraga inimest parimal viisil toetada.

Kõige vähemal määral toetust pakkuv teenus eelnimetatutest on igapäevaelu toetamise teenus (sobib inimestele, kes elavad oma kodus ja kellele piisab, kui tagatud on 4 tundi tuge kuus) ja kõige suurema toetusega on ööpäev läbi kestvad teenused, mida pakutakse neile, kellel on tuge vaja iga päev või ööpäev läbi (teenuseosutaja pakub majutust ja toitlustust, tegevusjuhendaja on kogu aeg vajadusel aitamas).


Eri-hoole-kande-teenused toetavad inimesi,
kes oma puude tõttu üksinda hakkama ei saa.

Vanasti olid nende jaoks hoolde-kodud,
kus mitu inimest elas ühes toas.

Nüüd ehitatakse neile kodusid,
kus igal inimesel on oma tuba.

Toetatakse ka neid,
kes soovivad elada oma kodus.