Mine avalehele Liigu põhisisu juurde

Eluga kohanemise meistriklass luuletaja ja nõustaja rollis

Raul Vinni | Sinuga kaasautor

KUULA ARTIKLIT

Maarja-Liis Mölder. Foto: erakogu

Maarja-Liis Mölder. Foto: erakogu

Maarja-Liis Mölder leiab, et puudega elamine on elukestev kohanemise meistriklass. Kogemusnõustajana tahab ta teistelgi aidata seda klassi edukalt läbida.

Ennast tutvustades teatab Maarja-Liis, et on 28-aastane ajakirjandusharidusega luuletaja, kellel lisaks on pädevus töötamaks kogemusnõustajana. Viimases teeb ta esimesi, aga paljulubavaid samme. Kahe luulekogu autor kuulub ta Eesti Kirjanike Liitu ning Kultuurkapital valis tema luulekogu sel aastal kuue parima sekka.

Enneaegsena sündinud ja Põltsamaalt pärit Maarja-Liisi diagnoosiks on tserebraalparalüüs, millega ta enda sõnul saab hakkama, kuid mis mängib tema elus ja tegemistes paratamatult suurt rolli.

Kogemusnõustamise peale oli Mölder mõelnud juba aastaid. “Mäletan, kuidas mu kunagine õppejõud Jüri Muttika julgustas mind kunagi: “Pööra oma nõrkused tugevusteks!”” Ta loodab, et nõustamine võib olla üks viis, kuidas seda teha.

„Ma tahan pakkuda inimestele küünarnukitunnet ja mõistmist,“ ütleb ta. “Aitan hea meelega orienteeruda ka praktilises infos nagu puudetaotluste täitmine, toetused, kodu kohandamine või muud taolised tomingud,” lisab Mölder, kes bürokraatiamasina keerukusi lähedalt näinud. “Info on väga killustunud ja kui ise võimalusi välja ei otsi, ei tulda neid sulle ka hõbekandikul pakkuma.”

Samuti tahab Maarja-Liis nii erivajadustega inimesi kui nende lähedasi toetada eneseusu leidmise, jõustamise ja aktiivse ärakuulamisega. “Näiteks saame vahetada kogemusi koolitee, kasvamise ja kõiksugu murede ja rõõmude teemal. Koos unistada ja nuputada, kuidas olla nii, et erivajadus võimalikult vähe elamist segaks ja piiraks,” selgitab naine, kes hiljuti lõi käed Tarbatu Tervisepargi Tallinna üksusega, kus hakkab pakkuma nõustamisteenust. Koostöö on plaanis ka Tallinna Lastehaiglaga, kus ta ka ise oli pikki aastaid dr Valentin Sanderi patsient.

„Tullakse erinevate muredega,“ muljetab Maarja-Liis. Kuigi termin kogemusnõustamine viitaks esmajoones justkui kliendiga oma läbielatu analüüsimisele, on ta õppinud, et sageli ei tulegi inimesed mitte niivõrd soovitusi ja nõu saama, vaid pigem jagama oma lugu, hirme ja edusamme turvalises ruumis ja hinnanguvabalt. Kogemusnõustajana on tema põhiteema liikumispuue, mis omandatud sündides või elu jooksul. Maarja-Liis toob välja, et tal pole küll võrdlusmomenti tervena elamisega, kuid leppida ja leida ressursse edasiminekuks tuleb mõlemal juhul.

“Püsiva tervisekahjustusega elamine on elukestev kohanemise meistriklass,“ ütleb Maarja-Liis kuldsed sõnad.

Üks asi on füüsiline piiratus, kuid selle kõrvalmõjuna kipuvad Maarja-Liisi sõnutsi pahatihti tekkima teatavad mured ühtlasi vaimse tervisega.

„Paratamatult võivad esineda ka meeleoluhäired,“ nendib ta ja ütleb, et on ka ise depressiooniga kokku puutunud. „Vaimse tervise hoidmine on väga oluline, ehkki sellega käib kahjuks ikka veel kaasas erinevaid stigmasid ja sestap proovivad inimesed sageli üksi hakkama saada, kuni päris viimase piirini välja.”

Viimased kolm aastat on Maarja-Liis töötanud MTÜ-s Jututaja, mis tegeleb noorte ja eakate kokkuviimisega, et vähendada vanakeste üksildust.

Olles eakate suuna juht, saab ta jätkuvalt kinnitust, et me kõik – olgu puudega või ilma – oleme sotsiaalsed olendid ja vajame tuge. “Ja see ei ole häbiasi!” rõhutab ta. “Võõra inimesega on teinekord lihtsamgi oma muresid jagada. Ta ei pruugi teada kogu su pagasit ja vaatab sind võib-olla värskema pilguga kui lähedased.”

Me kõik – olgu puudega või ilma – oleme sotsiaalsed olendid ja vajame tuge.

Maarja-Liis ise ütleb, et on väga tänulik oma emale ja raviarstile, kes kunagi ühiselt otsustasid ta tavakooli panna. „Tervete lastega kõrvuti kasvamine sundis mind pingutama, tahtsin kõike kaasa teha ja isegi rõõmustasin selle valu üle, kui keegi mu rahvastepallis mängust välja viskas,“ meenutab ta. “Ma ei tahtnud mingit erilist allahindlust igapäevategevustes.”

Väikelinna kooli keskkond oli Maarja-Liisi jaoks pigem toetav.Ta meenutab lõbusalt, et kui ta kippus tundi hiljaks jääma, jooksid klassivennad talle treppidele vastu, et siis koos hiljaks jääda. „Poisid tassisid rõõmuga mu kotti, eriti kui see neile endile ka natuke kasuks tuli,“ muigab Maarja-Liis. “Eks tuli ette ka veidi kiusamist ja narrimist nagu laste seas ikka, aga mida varem laps näeb, et on olemas igasugu erinevate tugevuste ja nõrkustega inimesi, seda empaatilisemaks ja mõistvamaks ta loodetavasti kasvab.” Ta usub, et hirmu ja eelarvamusi tekitab põhiliselt teadmatus. Seetõttu avaldab Maarja-Liis lootust, et kõikvõimalikud kohad muutuvad puudega inimeste jaoks üha ligipääsetavamaks ning see toob igaühte järjest rohkem kodust välja, aktiivselt ühiskonnast osa võtma. Põhikooli lõpetamise aegu uuriti koolis Maarja-Liisilt, kas ta on ikka kindel, et tahab edasi gümnaasiumisse minna, kas ta saab hakkama. Taoline küsimus tundus noorele neiule veider ja ülekohtunegi. “Olin ju seni, kõik need üheksa aastat, hakkama saanud, aga ikka leidus kahtlejaid!” imestab naine. Pidev oma “piisavuse” tõestamine ja lakkamatu kahtluste ümberlükkamine on Maarja-Liisi sõnutsi tihti erivajadustega inimeste enesekindluse üks lammutajaid. “Samas, vaadates, kui palju esineb täna läbipõlemisi, siis pole see “nahast välja pugemine” ilmselgelt ka puudeta inimestele kahjuks võõras teema,” nendib ta.

Vastukaaluks on Maarja-Liis eriliselt tänulik õpetajatele, kel jätkus silma ja südant märgata ja arendada tema tugevusi.

Ta toob eraldi välja oma emakeeleõpetajad, eriti suure soojusega meenutab ta oma klassijuhatajat neljandast kuuenda klassini. Too pedagoog avastas tema etlemise ja luulelugemise oskused. Selle andega jõudis tüdruk suisa vabariiklikule tasemele.

“Õpetaja tegi minuga eraldi tööd. Harjutasime ja arutasime tekste ja need said nii elavaks!” jutustab ta vaimustusega. Sealt hakkas Maarja-Liisi aga huvitama, mis on tekstide taga ning see omakord viis ka ise luuletamiseni. Tasapisi hakkas neiu luuletamist katsetama juba põhikooli lõpus, Tallinnasse kolides tekkisid kirjanikest sõbrad, kellega koos sai hakata tekste looma. „Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen sulle, kes oled sina,“ naerab Maarja-Liis, kes on eriti tänulik kirjastaja Kaur Riismaale, aga ka näiteks Veronika Kivisillale ja Contrale. “Nad ikka nügivad mind arenema ja usuvad minusse,” kiidab ta.

Kultuurkapitali nominatsioon oli tema jaoks väga suur tunnustus. „Iseenda suhtes oled sa ju alati ise kõige kriitilisem,“ tunnistab kahe luulekogu autor. Tunnustus annab tema sõnul indu ja jaksu ning uuest luulekogust on Maarja-Liisi sõnul umbes pool juba valmis.

„Ema ütleb mulle ikka, et elus on kõige olulisem huumor.“ Nii vihjab Maarja-Liis, et keerulistest hetkedest saab ta sageli võitu tänu naljale.

Maarja-Liis kipub ette muretsema, ent viimasel ajal püüab ta elu võtta põhimõttel – on nagu on. “Just selliseid leppimisi ja usaldamisi pean ma harjutama,” tunnistab luuletaja.

“Pean teadvustama, et elu on nagu on. Muidu pole mul tulevikku ja muretsemine varastab oleviku ka, enne kui arugi saan.” Tema sõnul ei ole mõtet kurnata ennast asjadega, mille lahendamine ei ole hetkel sinu võimuses. “See on lihtne, aga igavesti keeruline tõde.”

Meie vestluse lõpuks meenub Maarja-Liisile Püha Franciscuse meelerahu palve: „Jumal, anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust, et nendel asjadel alati vahet teha.“

Kui soovid liikumispuude või muu püsiva tervisekahjustusega tulla Maarja-Liisi juurde kogemusnõustamisele, kirjuta info@tervisepark.ee või helista 55 56 46 62.

Silmast silma on võimalik kohtuda Tallinnas, veebi teel üle Eesti.


Kenale koolivennale

(Luulekogust “Miks teisi ei lööda”)

Üks koolivend
arvas
et paitab veits
oma ego
minu arvelt

Karjus mulle
üle kooli
koridori:
Mine perse
kuradi väärakas
invaliid

Ma pole
küll veel
kuhugi läinud
kallis koolivend
aga

hea uudis
on et
erivajadustega inimese
saatjale
kehtib
soodustus


Maarja-Liis Mölder on õppinud ajakirjanikuks.

Ta kirjutab luuletusi, tal on ilmunud 2 luulekogu.

Maarja-Liis sündis enne-aegsena,
tal on liikumis-puue.

Maarja-Liis on kogemus-nõustaja.

Ta tahab aidata teisi puudega inimesi,
et nad tunneksid end vajaliku ja õigena.

Ta teab, et ka puudega inimene peab õppima ja pingutama,
et elus paremini hakkama saada.