Maarja Krais-Leosk | EPIKoja tegevjuht
KUULA ARTIKLIT
Mul on EPIKoja igapäevast tööd vedades alati tänutunne eelkäijate suhtes – meie ei saaks täna seda tööd teha, kui varasemad tegijad ei oleks vankrit vedanud ja valdkonda õiges suunas tüürinud. Saan vaid ette kujutada, kui kitsastes oludes on läbi aetud ning kuidas puuetega inimeste hääle kõlama panemise nimel tegutsetud.
ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraportist (2018) saab EPIKoja loomise ja käivitamise kohta lugeda järgmist: Eesti Puuetega Inimeste Koja moodustamiseks kulus ligi kümme aastat. 1985–1986 pöördusid tolle aja silmapaistvalt aktiivsed inimesed Mihkel Aitsam ja Leino Viiras Keskkomitee ja Ministrite Nõukogu poole kirjadega, mis valgustasid puuetega inimeste tegelikku elu. Autorid märkisid, et olukord on halb ning muudatusi on kiiremas korras vaja. Selleks aga tuleb luua organisatsioonid, kes puuetega inimeste õigusi kaitsma hakkaksid.
1992. aastaks oli selge, et puuetega inimestel on piisavalt palju probleeme – elamistingimused on halvad, inimesed ei pääse oma kodudest liikuma, proteesid ja abivahendid on kvaliteedilt kehvad ning neidki on vähe saada; puuetega lapsed suletakse kodust kaugel asuvatesse eriinternaatkoolidesse, kus side kodu ja perega jääb kas nõrgaks või katkeb üldse.
EPIKoja loomise aktiivseteks toetajateks ja eestvedajateks olid Mihkel Aitsam ja tollane sotsiaalminister Marju Lauristin. Põrkuti vastu erinevaid takistusi, erimeelsusi esines organisatsioonide vahelgi. Probleemidele vaatamata saadi hakkama – EPIKoja esimene põhikiri kirjutati sotsiaalministri Marju Lauristini poolt alla 5. veebruaril ja kinnitati 26. veebruaril 1993. aastal Sotsiaalministeeriumi käskkirjaga.
Tähtsaks maamärgiks puuetega inimeste valdkonnas on ÜRO Puuetega inimeste õiguste konventsioon, mis võeti vastu 2006. aastal ning mille Eesti allkirjastas 2007. aastal. Konventsiooni ratifitseerimisprotsessis, mis Eestis jõudis lõpule 2012. aastal, oli kõrgel kohal koostöö teiste riikide puuetega inimeste organisatsioonidega.
Ees on väljakutseid
Täna, 30 aastat hiljem, on puuete ja krooniliste haiguste teemadel kindlasti veel palju ära teha, teadlikkust tõsta, hoiakuid ja poliitikaid kujundada, inimeste toimetulekut toetada jne, aga kui võrrelda tänast aega 30 aasta taguse ajaga, siis tehtud on suuri samme. Nii riigi kui puuetega inimeste endi ja nende lähedaste poolt. Arvestades, et puuetega inimesi Eestis aastakümneid “ei olnud” on tulnud palju arendada, rajada ja üles ehitada, vahel ka eksida ja teisiti teha, ning kõikide osapoolte panus on olnud tähtis ning vajalik.
Kui võrrelda tänast aega 30 aasta taguse ajaga, siis tehtud on suuri samme.
Ees on kindlasti ka hulganisti väljakutseid. Üheks neist on organisatsioonide elujõulisus ja püsimine. Tänapäeval võrgustutakse palju veebi teel või hoopis rahvusvahelises suhtluses. Tundub, et klassikaline organisatsiooniline tegevus, kindla liikmeskonna, reeglite, tööjaotuse ja sageli ka vabatahtliku panusega ootab lisaks praegusele uusi ideid, värsket energiat ja lisanduvaid tegijaid. Seetõttu mul on alati hea meel, kui uusi organisatsioone luuakse või olemasolevatele hoogu juurde puhutakse. Näeme seda oma igapäevases töös pidevalt – kõige paremini kõlab hääl siis, kui taga on tugev puude- või haigusspetsiifiline organisatsioon koos läbimõeldud agenda ja päriselu lugudega. Usun, et see on miski, mille nimel tegutseda – et organisatsioonid kestaksid, inimesed jaksaksid ja uued inimesed liituksid ja kaasa räägiksid.
Mul on alati hea meel, kui uusi organisatsioone luuakse või olemasolevatele hoogu juurde puhutakse.
Selle aasta jooksul jõuame kindlasti veel EPIKoja 30 tegutsemisaastat tähistada. Kuid sellest tähtsam on see, et igal puudega inimene ja tema lähedane tunneks end Eestis turvaliselt ja toetatuna. Ja selle nimel EPIKoda ka 31 aastat astudes tegutseb. Tegevmeeskonna igapäevasel töölaual on huvikaitsetegevused laias valikute spektris: teadlikkuse tõstmise ja kommunikatsioonitegevustest koolituste ja infopäevadeni, ümarlaudadest ja komisjonidest koosolekute ja konverentsideni, projektitöödest ja rahvusvahelistest koostöösuhetest üksikisikute nõustamise ja esindamiseni. Teemasid jagub elukaareüleselt ja transpordist kultuurini, õigusküsimustest väärtusruumini, hoolekandest ja tervishoiust hariduse ja tööturuni jne.
Eestis võetakse puuetega inimeste arvamust ja kogemusi järjest enam kuulda. See seab vastutuse ka puuetega inimestele ja nende õiguste eest seisjatele – olla konstruktiivsed ja avatud partnerid ning sisulise huvikaitsetegevuse elluviijad.
Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda)
sai 26. veebruaril 30-aastaseks.
30 aastat tagasi oli kõik teistmoodi:
väga paljud puuetega inimesed olid kodus peidus,
neil polnud abi-vahendeid,
nad ei saanud käia koolis ega tööl.
Praegu on puuetega inimestel lihtsam hakkama saada.
Selle eest tuleb tänada inimesi,
kes on nende aastate jooksul EPIKojas töötanud
ja puuetega inimeste õigusi kaitsnud.
Aitäh!
