Mine avalehele Liigu põhisisu juurde

Intervjuu dr Kristiina Ojamaaga: „Meie naised väärivad parimat“

Kristi Kallaste | Ajakiri Sinuga kaasautor

KUULA ARTIKLIT

Alates käesoleva aasta maikuust täidab Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhtimise tähtajalisi lisaülesandeid dr Kristiina Ojamaa.

Dr Ojamaa on 2003. aastal lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ning 2007. aastal residentuuri Tartu Ülikoolis kliinilise onkoloogia erialal. Aastatel 2005–2007 töötas dr Ojamaa Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Geenivaramu projekti “Development of Hereditary Cancer Prevention Measures in Estonia and Latvia” vähi geneetilise nõustajana. 2008. aastast sai dr Ojamaast onkoloog. 2020. aasta jaanuaris kaitses dr Ojamaa Tartu Ülikoolis doktoritöö väitekirja “Günekoloogiliste pahaloomuliste kasvajate epidemioloogia Eestis“. Alates 2012 kuni käesoleva aasta kevadeni töötas ta Ida-Tallinna Keskhaigla onkoloogiakeskuse juhatajana. (Allikas: Tartu Ülikooli Kliinikumi kodulehekülg)

Alates selle aasta kevadest olete Tartu Ülikoolis Kliiniku Hematoloogia-onkoloogia osakonna juhataja. Kas võiksite kirjeldada, missugused on olnud esimesed muljed?

Töötan siin alates 5. maist 2021. Minu eelmine töökoht oli Ida-Tallinna Keskhaiglas, olin seal onkoloogia keskuse juhataja. Onkoloogina töötan juba 2008. aastast – see on minu põhieriala, millega meelsasti tegelen. Mulle meeldib väga, et see on uus kiirelt arenev valdkond ja lisaks kätkeb see endas hästi palju inimestega suhtlemist. Onkoloogia on väga laia tulevikuvaatega. Siin on alati kaks poolt, olulised ühtviisi mõlemad – üks on meditsiinipool ja teine inimestega tegelemine.

Kas Tartu Ülikooli Kliinikumis töötada on ka teistmoodi kui Ida-Tallinna Keskhaiglas?

Jah, ikka on Tartu Ülikooli Kliinikumis teistmoodi, muidugi. Juba haigla ise on teine, ja Tartu pole Tallinn. Siin on samuti väga tublid inimesed ja siin on ka väga palju võimalusi Eesti onkoloogiat edasi viia ja arendada. Kindlasti on see väljakutse, et minna kõikide selliste teemadega – üks neist kindlasti personaalmeditsiin – väärikalt edasi, pakkuda patsientidele kaasaegseid võimalusi. See oli üks kindel punkt, miks ma siia Tartu poole tulin.

Paljusid kolleege ma juba tegelikult teadsin, pealegi olen ise sündinud Tartus. Minuealisi inimesi töötab ka Kliinikumis palju ja mõnda neist tunnen juba lapsepõlvest. Ja eks see lihtsusta kohanemist, et olen uute kolleegidega juba varem konverentsidel või seminaridel kokku puutunud või projektide raames koostööd teinud. Aga eks uued asjad ole ikka uued ja iga asutuse töökord ja töökorraldus on erinevad. Viimasega harjumine võttis küll natukene aega.

Teil oli doktoritöö väitekiri „Günekoloogiliste pahaloomuliste kasvajate epidemioloogia Eestis“. Kas oskate sellest väitekirjast ka midagi välja tuua, midagi, mis seondub Teie praeguse tööga personaalmeditsiini ja onkoloogia alal?

Oh, kindlasti! Tegelikult algas minu suur huvi günekoloogiliste kasvajate vastu juba sellest ajast, mil olin alles resident. Mõtlesin, et tahaksin kasvajaid uurida ja sügavuti tundma õppida. Minu hea kolleeg dr Riina Kütner, kes on rinnavähiarst Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, ütles mulle: „Tead, Kristiina, mõtle – selline uus asi on. Rinnavähil on pärilik geen BRCA, vaata, uuri seda.“

Hakkasingi kasvajageene uurima, pöördusin oma juhendajate poole Tartus residentuuri ajal, mil onkoloogiks õppisin. Seejärel sattusin Läti-Eesti ühisprojekti, kus üritati tuvastada neid Lõuna-Eestis ja Lätis elavaid perekondi, kellel esineb pärilik kasvaja. Seda sai geenitestidega kindlaks teha. Sellest hakkas pihta mu suurem huvi, kuni jõudsin oma elu ja tegemistega nii kaugele, et tahtsin järele proovida, kas suudaksin kunagi sel teemal ka doktoriväitekirja valmis kirjutada.

Nii munasarja- kui ka emakavähk on paljuski pärilikud. Kui hakkame geenitestidega otsima, siis leiame geene, mis iseloomustavad neid kasvajaid ja annavad teavet kasvaja käitumise kohta – et kui agressiivsed need on või kuidas need ravile alluvad. See on väga suur töö ja Eestis on seda päris raske läbi viia, kuna Eesti on väike ja meil siin on inimesi suurte teadustöödega hõivatud päris vähe. On vaja rohkem teadlasi ja suuremat valimit selleks, et saada laiemat ülevaadet, kuidas meil asjad üldse on ja kaugel me oma tulemustega üldises mastaabis oleme. Näiteks günekoloogiliste kasvajatega naiste üldine elulemus, mis on günekoloogias kõige tähtsam asi üldse – ehk teisisõnu, kui kaua patsient alates diagnoosi saamisest vähiga elab. Elulemus on kõige tähtsam punkt üldse, mis vähiravi iseloomustab. Kõigepealt tuleks need asjad ära hinnata.

Tegime selle doktoritöö koos instituudi teadlastega ja mulle väga meeldisid tulemused, mis me saime. Veel hiljaaegu oli üle-Euroopalistes vähi elulemuse uuringutes Eesti veel ikka päris kehvas seisus. Aastatel 2000–2007 jäime Euroopa keskmises statistikas just günekoloogia alal teistest riikidest ikka kõvasti alla. Samas selge on, et meie naised väärivad parimat.

Kui ma nüüd, pärast seda, kui olin iga päev inimeste – patsientide ja arstidega – tihedat koostööd teinud nii diagnostika kui ka ravi osas, uued tulemused teada sain, siis rõõmustasin tublisti, sest need tulemused olid ikka väga head. Nüüdseks võime öelda, et näiteks munasarjavähi puhul on Eesti naiste elulemuselt täiesti võrreldav Skandinaavia riikidega, kes on selles valdkonnas tuntud kui maailma parimad. Kusjuures Eesti pole siin mitte keskmiste hulgas, vaid väga esirinnas juba. Olen uhke, et meie meditsiin on selles osas väga usaldusväärne ja hea.

Kuidas vähiravi personaalmeditsiiniga haakub?

Personaalmeditsiin käib käsikäes kõikide arengutega, mis me vähiravis teeme. Kõik kasvajad on tegelikult veidi erinevad. Alguses oskasime tuvastada eeskätt pärilikku vähki. Sellel on omad tunnusjooned, ehk et milline see vähk täpselt on, kuhu tekib, millised on sündroomid. Kui mõnel naisel esinevad nii rinna- kui munasarjavähk ühekorraga, siis oskame juba kahtlustada konkreetselt ühte kindlat geeni. Tänaseks oleme jõudnud juba nii kaugele, et kui on seesama geenimuutus ja me oleme selle üles leidnud, siis on neile juba spetsiaalsed ravimid olemas. See ongi personaalmeditsiin nendele patsientidele või naistele, kel leiame vastava geenimuutuse. Nüüd me paneme neile ravimi peale, tänu millele suudame kasvaja edasist levimist päris pikalt ära hoida – nii saavad need inimesed elada aastaid küllaltki normaalset elu.

See ongi personaalse meditsiini idee – leida üles kasvajat n-ö kasvama ja paljunema sundiv muutus geenis (kasvajageen), ja seejärel suuta seda mõjutada – me blokeerime selle toime või mõjutame muudmoodi, kuni kasvaja hävib. Personaalmeditsiin antud mõttes ei ole individualiseerimine pikkuse ja kaalu või vanuse või soo järgi, kuigi tavaliselt nii arvatakse. Personaalmeditsiin onkoloogias on biomarkerite-põhine meditsiin ehk siis see, et me leiame sellest kasvaja koest üles konkreetse geenimuutuse, mida me saame n-ö sihtmärgistada. Ehk teisisõnu – meil on selle jaoks olemas ravim, me suudame seda geeni mõjutada, öelda talle ette, mida geen nüüd tegema peaks. Sellega mõjutame ka kasvaja kujunemist ehk siis suudame selle levikut kas pidurdada või täielikult hävitada.

See on hästi peen teadus. Kuid selleks on vaja ka tublisti tehnikat laboritesse ja tohutult patsiendi kannatlikkust ootamaks ära analüüsitulemused. Analüüsidega läheb aega umbes kaks kuud, aga tulemus on kindlasti seda väärt. Tänu täpsetele geenianalüüsidele me leiame õige niidiotsa kohe kätte. Eriti just munasarjavähi puhul on geenid üliolulisel kohal. Me teame, et umbes 30% munasarjavähi juhtumitest on see geen olemas, ning Eestis on see ravim naistele juba kättesaadav. Tänu sellele on nende patsientide vähiravi tulemused oluliselt paremad, elulemus tõuseb ja koos sellega elukvaliteet. Kasvajast tingitud sümptomid ei piina neid inimesi sellel ajal, kui nad vähivabad on, ja mida kauem aega patsient vähivaba on, seda parem.

Kas vähist on võimalik täielikult terveneda?

Vähk on salakaval haigus ja seda, kas praegused ravimid inimese täiesti vähivabaks muudavad, ei julge me veel kindlalt öelda. Ent ka see, kui inimene saab alates diagnoosi teadasaamisest alates elada kuue kuu asemel näiteks kuus või kümme aastat ja sealjuures enam-vähem ka rahuldava elukvaliteediga, on juba väga suur samm.

Kui me teame, et kellelgi on pärilikku vähki tekitav geen või selline geenimuutus, mis tekitab vähki, siis me isegi oskaksime nendel inimestel vähki ennetada. Näiteks kui emal on olnud rinnavähk ja on teada, et tal on vastav geenimuutus, siis me uurime ka lapsi. Viimased peavad olema üle 18 aasta vanad, sest alaealistele seda geeniuuringut ei tehta.

Kindlasti ei ole need lihtsad otsused – osa inimesi ei soovigi teada oma eelsoodumust mingitele haigustele, vältimaks hirmus elamist. Samas aga on uuringud näidanud, et kui inimesed teavad oma riske ja teevad piisavalt varakult oma elus korrektuurid, ei pruugi need riskid haigusena avaldudagi või jõutakse neile jälile piisavalt aegsasti, tänu millele on ka ravi tulemused palju paremad.

Mida saaks iga inimene ise ära teha?

Hästi olulised on tervislikud eluviisid. Piisav liikumine, tervislik toit, head lähisuhted – need on meie kõige lihtsam ja kindlam elukindlustus. Samuti soovitan väga käia sõeluuringutel. Kuna rinnavähil varajases staadiumis sümptomid puuduvad, on sõeluuring sageli ainus võimalus haigust õigel ajal avastada. Rinnavähi sõeluuring on ravikindlustusega naistele tasuta ja igal aastal avaldatakse nii Haigekassa lehel kui ka meedias sõeluuringule kutsutavate naiste sünniaastad. Ent loomulikult tuleb oma tervist jälgida ja vajadusel arsti külastada alati.