Olen Kaire (47) ja minuga ühe katuse all elavad poeg Alo (25), tütar Aile (17) ja sügava liitpuudega tütar Kelli (15). Laste isa suri kaks ja pool aastat tagasi. Elame maakohas oma majas, kust maanteeni on 300 meetrit ja lähima linnani, kus asub gümnaasium, 24 kilomeetrit. Lähima poeni on 5 kilomeetrit ja perearstini tuleb kilomeetreid 10. Lisaks emaks olemisele olen vabatahtlik päästja ja kogemusnõustaja. Ise naeran, et mul on üheksa ametit ja kümnes on nälg, sest kõik üheksa on vabatahtlikud! Allpool kirjeldan ühte oma tavalist päeva ehk 22. novembrit 2024.

05.10. Enam ei jõua küljelt küljele keerata, sest käed ja selg valutavad. Teen mõned venitused ja siis tuleb end üles ajada. Alo sätib end minekule. Peame maha lühikese vestluse sellest, et kuna öösel on lund sadanud maha omajagu – nii umbes 25 cm –, siis ei tea, kas pääseb kohe välja suurele teele või tuleb kiirelt labidaga võimlema hakata, sest Alo peab kell 6.00 linnas tööl olema ja kahekesi saaks kiiremini lume roogitud.

05.25. Külm vesi näole, peagi on ka hambad pestud ja kohv hakkama pandud, mõnus! Mingi nõrkus peab igal inimesel olema ja minu puhul on selleks värske kohv. Kõnet ei tulnud – seega sai Alo autoga õnnelikult teele ehk siis labidaga võimlemine jääb täna ära.

05.40. Sätin end arvuti taha. Vastan meilidele ja maksan ära kaks arvet. Heidan pilgu peale uudistele ja naudin täiega aega iseendaga värske kohvi seltsis.

06.10. Tuleb üles unine Aile, kes hakkab end bussile sättima.

06.30. Teeme Ailega päevaplaane, erilist tähelepanu pälvib õhtul pritsikuuris toimuv noorte päästering.

06.45. Aile lahkub. Naudin rahus ja vaikuses oma teist tassi kohvi.

06.55. Aile saadab pilte sellest, kuidas maanteed katab nii paks lumi, et see ulatub üle pahkluude. Bussiootekohta poleks pildil justkui enam olemaski. Tere tulemast, talv!

07.23. Kelli ärkab. Ajame juttu ja teeme ära hommikused protseduurid (pesu, mähkmevahetus, retuusid jalga ja asendi sättimine).

8.15. Teen kolmanda tassi kohvi ning valmistan ette Kelli söögi ja rohud.

8.25. Söödan lutipudelist Kelli ära ja annan rohud. Räägin peale söötmist, et nüüd panen sulle teleka mängima ja monitori (st beebimonitori), sest emme peab õue lumetraktorit mängima minema ja pärast seda tuleb edasi ehitada eile pooleli jäänud koridori.

Kes oli eile see geenius, kes arvas, et kogu päeva valitseb ilus ilm ja jääb lahedalt aega, et tõsta koridori uks teise seina akna asemele ja siis veel uus väike tuulutusaken ukse asemele panna? Igatahes hakkas poolest päevast lund sadama. Uks sai küll tõstetud, aga eelmise koha asemel on prügikotid ehk tühjus, sest käesolevale aastaajale iseloomulikult lõppes üürike päevavalgus otsa enne kui planeeritud ehitustöö.

8.45. Tõmban roobad selga ja sean sammud õue. Välisuksega saab terrassilt lund lükata. Väikese lumelabidaga pole siin midagi teha. Tuleb suur võtta ja hommikuvõimlemine alaku.

NB! Iga 15–20 minuti järgi tuleb minna tuppa Kelli juurde, et pühkida ila ja asendit sättida ja temaga rääkida, et kõik on korras.

8.46. Saan kõne perearstilt, et õnneks on ortopeed saanud läbi digikonsultatsiooni aru, et Aile vajab põlveuuringuid. Jään ootama arsti kõnet, kus ta pakuks vastuvõtuaega. Olen perearstile siiralt tänulik, sest valus on vaadata, kuidas lapsel on põlv pidevalt paistes; lisaks see valutab ja ragiseb.

10.15. Pool õue ja sissesõit hoovi on taas läbitav – super! Ootan ikka veel valla traktorit, et ka sissesõidutee puhtaks saaks. Põhimõtteliselt saab ka ilma, kui vehkida kolm tundi tööd laia lumelabidaga.

10.18. Nahk on märg. Tass vett läheb nagu kerisele ja nüüd võiks endale lubada veel ühe tassi kohvi. Kelli hakkab ka magama jääma. Istun ta kõrval ja vaatame Kanal 2 pealt hommikusaadet, kus näidatakse päevakohaselt fotosid lumekaabitsatest. Sealt saab häid ideid.

10.23. Aile on saatnud sõnumi, et tal täna lõpevad tunnid varem ja ta ei saa koolist kuidagi koju, sest bussi väljumiseni on 2,5 tundi. Uurin, kes meie lähikondsetest võib olla linnas ja saaks ta koju tuua.

10.28. Helistatakse haiglast ja pakutakse ortopeedi aega, mis on seitsmendal jaanuaril, ent mainitakse ka, et tegu on lisaajaga, mistõttu tuleb varuda kannatust. Vahet pole, peaasi et mure saaks lahenduse!

10.35. Kelli magab. Monitor kaenlasse ja taas õue nuputama, mida selle tühja auguga peale hakata, mis prügikottide äravõtmisega ukseavasse tekkinud on. Egas midagi – haaran garaažist ühe prussi kaenlasse kavatsusega teha karkass, kuhu peale tuleks OSB ja siis sõrestik, ja edasi tuleb mõelda, kuidas voodrilaud taastada. Paraku takistab suurejoonelisi plaane lumi, mis tikub igale poole. Oleks siis veel pehme ja kohev, aga sihuke lörtsine sulalumi… Aga ei, ma ei virise!

10.48. Kõne linna praakplekifirmasse palvega, et äkki nad saaksid kähku teha vundamendile uue pleki, et see siis vanaga ühendada ja saaks ilus. Nad annavad teada, et saavad küll, ja teevad ka valmis, nii et Alo võib selle töölt tulles kaasa haarata.

10.53. Kirjutan Alole, et ta haaraks pleki kaasa. Ühtlasi palun, et tagasiteel koju käiks ta läbi ka sõbranna juurest ja võtaks sealt kanadele toidupoolist. Kuna hetkel on meil kahe peale üks auto, tuleb mõelda logistiliselt. Olen Alole ta abivalmiduse eest tänulik, sest sama hästi võiks ta teatada, et mine ja sõida pärast ise!

Taas ehitama. Kelli magab!

11.11. Kõne ühele vabatahtlikule pritsimehele palvega, et kui ta peaks äkki olema linnast tulemas, siis võiks ta Aile koolist peale haarata. Otseselt pritsimehel asja ei ole, aga sellegipoolest toob ta Aile koju. Taas üks mureke lahendatud ja saab edasi tegutseda.

Vahepeal käin kontrollimas, ega monitor Kelli magamise kohta valeta. Korra andis aparaat küll märku, et laps liigutas, aga õnneks tegi viimane seda lihtsalt läbi une. Pagan, pidevalt vaatamas käies vean oma kummikutega kogu elamise saepuru täis, aga mis teha – kogu aeg neid jalast ära kiskuda ja uuesti jalga panna ka ei jõua.

12.19. Kelli ärkab ja taas on söögiaeg. Peagi on kõht täis ja meel hea ning ka asend kohendatud. Kuna õues on tõusnud vahepeal tuul, siis langeb ära esialgne plaan ka Kelli õue võtta. Seda enam, et just hommikul on piigal mõlemas suunurgas löönud välja ohatis; otsustan teda igaks juhuks hoida, sest õhtupoole on teda nagunii vaja pritsikuuri kaasa võtta. Endagi kõht nõuab oma osa – õnneks leian külmikust eilse tomati ja mozzarella salati.

12.35. Märkan, et Aile on kirjutanud, samuti üks vabatahtlik päästja. Ikka veel pole meie pritsukuuri võetud valla poolt küla kerksuskeskusena arvele. Egas midagi – kui altpoolt ei saa, siis tuleb asjaajamisega liikuda kõrgemate instantside suunas.

12.38. Võtan kõne vabatahtlike koordinaatorile ja arutame, mida edasi tegema peaks. Märkmikku saab kirja, et järgmisel nädalal kontakteerume uuesti! Kriban vabatahtlikule kiirelt vastuse.

Kelli vaatab mind samal ajal ja itsitab, nagu tahaks öelda, et küll mina juba tean, kuidas paremini saaks. Nii mõnus on tema soe käsi minu põse vastas, aga kaua ei saa ma seda nautida. Uurin, kaugel Aile on. Räägin Kellile, et emme peab nüüd jälle välja minema ja selle ukseaugu seal kinni panema. Niigi on pliidipuid vähe ja kui köök külmaks läheb, siis on meil külm. Jälle ta naeratab oma kavala pilguga. No mida sa hing veel tahad, kui kaks rõõmsat pruuni silma koos suuga naeravad. Vahet pole, kas rõõmust olla minuga või minu üle!

13.04. Saabub Aile ja vaatame karkassi üle. Lepime kokku, et ta puhkab pisut, aga samal ajal tegeleb ka Kelliga ehk siis vaatab ta järele ning pühib ila ja annab juua. Loodetavasti saan siis ehk natuke kiiremas tempos välitöödega tegeleda.

14.39. Helistab Alo, kurtes, et ei leia seda plekki. Juhendan, nii nagu mulle sealt plekifirmast öeldi; nende tööpäev on juba lõppenud. Plekk ilmubki välja. Mul on veel 50 minutit aega ehitada. Vana ukseava on nüüd juba kinni. Ehk jõuan ka villa sisse ära panna, aga enne tuleb saepuru koridorist koristada ja puhuriga lumi mõnest kohast sulatada.

15.10. Tuletan Ailele meelde, et ta Kelli ära söödaks.

15.12. Kohale jõuab traktor ja lükkab lahti 300 meetrit sissesõitu. See õnnelik sündmus leidis aset isegi varem kui oodata oskasin, sest eelmisel talvel toda masinat enne kella nelja enamasti näha polnudki. Maaelu lihtsad rõõmud!

15.28. Helistab noorteringi kaasjuhendaja, teatades, et sõidab ja tuleb, aga eelmine päev oli toonud talle kohtumise maanteel kitsega, mistõttu auto on mõnevõrra katki. Ta lubas jõuda täpselt kell 17, mil noortering alustab. Lepime kokku, et räägime täna noortelegi, miks peab sõiduteel nähtav olema ja kui suurt kahju võib teha teele jooksnud metsloom.

15.38. Alo jõuab koju koos pleki ja kanasöögiga. Paigaldan pleki ära ja imetlen oma kätetööd – nüüd ei pääse niiskus karkassi alumist osa kahjustama. Kaua ma loorberitel puhata ei saa, kuna veel õigel hetkel meenub, et mul on ju homme hommikuks, täpselt kella kaheksaks, vaja valmistada matusekimp. Tõstan saed ja muu ehituskraami nobedalt koridori ja siirdun oksi otsima. Hõikan veel Ailele, et pangu vankri soekott valmis, et saaksin selle tagasi tulles kohe Kelli vankrile peale panna, ja lippan ise oksi korjama.

15.52. Astun tuppa ja riputan musta tööjope nagisse. Roobapükse ma ära ei võta, sest nagunii läheme edasi pritsikuuri. Kelli vankrile soekott peale, rihmad läbi ja nüüd võib talv tulla! (Nagu õuest näha, siis ta ongi juba kohal.) Just nüüd tuli Kellil lihaskramp. Õnneks saab selle kiirelt lutiga maha. Eks piigatki valdab ootusärevus, saab ta ju aru, et kuhugi on minek ja ajab oma näpudki elevusest püsti. Kuiv mähe, villased sokid, selga paksud dressid. Mütsi veel ei pane, sest dressipluusi kapuuts katab pea ilusti. Tõstan Kelli vankrisse ja kinnitan ta. Aile, hea laps, on juba söögi ja joogipudelid kotti pannud, kanasööda maha tõstnud ja auto käivitanud.

16.11. Kõik on autos ja sõit võib alata. Hetkeks tabab mind miniehmatus, kas pritsikuuri võti ikka sai kaasa võetud. Nimelt suudan seda kobakat võtit vahel kümme korda järjest kusagile “kindlasse kohta” ära panna. Väike inventuur näitab, et võti on seal, kus olema peab. Vurame 15 kilomeetri kaugusele lillepoodi, kust saab kimburesti ja lilled. Lint on kodus olemas. Tagasiteel hakkab nii karmilt tuiskama, et piiratud nähtavuse tõttu tuleb kiirus alandada 60 peale.

16.51. Oleme jõudnud elusalt ja tervelt kohale. Esimene noor juba ootab seal. Aga enne kui saame pritsikuuri, haarame kõik labidad ja kühveldame kõnniraja sisse. Õnneks võttis üks liige sellel aastal pritsikuuri esise lumerookimise oma õlule, tänu millele jääb meile ainult käsitsi jalgraja sisse lükkamise vaev.

17.00. Saabuvad teised noored ja nendega koos ka vanemad. Võtame ette tänased jututeemad, milleks on nähtavus pimedal ajal, riietumine külma ilmaga ja esmaabi kergemate õnnetuste korral. Kelli puristab omaette juttu kaasa. Õnneks on kõik tema tatistamisega juba harjunud.

17.15. Kohale jõuab kaasjuhendaja oma avariilise autoga. Uurime üheskoos sõidukit ja arutleme, mis juhtus, kuidas juhtus ja mida on sellest õppida.

17.52. Ruumi täidab läbilõikav telefonihelin – meil on väljakutse. Õnneks on mul tööroobad juba seljas. Aile taipab ilma ütlematagi, et nüüd vaatab Kelli järele tema. Paariline paneb riidesse, seejärel käivitan ma auto ja sõit läheb lahti. GPS-i järgi peaks kohale jõudmiseks kuluma üheksa minutit. Kuna paarilisel on täna esimene väljasõit, juhendan teda edasise osas. Suhtlen keskusega. Juhtunud on avarii – kahe auto kokkupõrge, ja pole täpselt teada, kas inimene on autos kinni või mitte. Kutselistel päästetöötajatel oleks tulla sündmuspaigale 25 kilomeetri, meil aga vaid üheksa kilomeetri kauguselt. Tee on megalibe ja lund kallab kui kotiga. Oih, meie meditsiinitarvikute kott jäi pritsikuuri lauale – olime selle just enne väljakutset autost välja võtnud, sest pidime noortele selle sisu tutvustama. Õnneks nägi Aile kotti laual ja helistas meile. Peagi stardib auto meie järel, pardal meditsiinikott.

18.06. Jõuame kohale ja silmame sündmuspaigas siniseid vilkureid. Kuidas see politsei nii kähku platsi jõudis? Selgub, et avariilise auto sabas oli täiesti juhuslikult sõitnud politseiauto. Üks auto on teel risti, nina katki, teine teelt väljas metsas. Vaatame üle inimesed. Metsa all olevas autos ei ole inimene küll kinni, aga ta on liigesehaigusega, seega ootame kiirabi. Kannan keskusele ette ja palun kiirabi ning politseid, sest tegu on suure maanteega. Katame kannatanu jopega, et tal autos oodates külm ei hakkaks, ja jälgime teda, sest šokis olles võib kõike juhtuda. Kahjuks olid õnnetuse põhjustaja autol üsnagi kulunud suverehvid ehk sel korral õnnetus lausa hüüdis tulles. Kohale jõuavad kutselised päästetöötajad. Kannan ette tehtud tegevused ja seejärel hakkame liiklust ise reguleerima (vastav õpe on õnneks läbitud). Saabub kiirabi. Lund tuleb kui veskist. Kannatanu aidatakse kiirabiautosse ja politsei jääb asjaga telema.

18.54. Anname keskusele teada, et juhtum on kiirabile ja politseile üle antud ja meie oleme nüüd vabad. Kõne Ailele uurimaks, et mis seis on Kelliga ja noorteringiga. Noortering on juba lõpetanud ja kes saavad, suunduvad koju. Kolm noort jäävad ootama isa, kes on täna mu paariline. Analüüsime sündmust paarilisega ja leiame, et meil oleks vaja autosse abivahendeid liikluse reguleerimiseks, lisaks mõned tekid.

19.06. Helistan Ailele, et ta avaks pritsikuuri uksed. Oleme tagasi, õnnelikud et seekord said kannatada ainult masinad, mitte inimesed. Oh seda küsimuste laviini noorte poolt! Tegelikult mulle meeldivad küsimused, sest nii jõuab küsijatele ka päriselt kohale, miks on ohutus esmatähtis. Selgub, et meie meditsiinikoti tooja oleks ka ise äärepealt teelt välja sõitnud. Vaat mida võib teha adrenaliin. Paariline muretseb, et kas Kelliga on ikka kõik hästi, et sedasi ägedalt puristab. Tegelikult on piigal kõik korras, aga ta soovis lihtsalt väljendada oma arvamust selle kohta, miks emme teda kohe põsele ei patsutanud. Iseloomu on mu noorimal küll kolme eest!

19.20. Ja olengi kodus, jess! Tuba on soe ja katus pea kohal. Alo, hea laps, on teinud söögi valmis – näljaseid ootavad makaronid seente ja hakklihaga. Tõstan Kelli vankrist ta oma voodisse. Tüdruk vaatab mind sellise pilguga, et noh, kas nõnda vähe saigi täna rännata.

19.26. Märkan kirja ühelt emalt, keda nõustasin eelmisel nädalal tema beebi osas. Helistan talle tagasi, sest nii saan samal ajal omi asju teha. Rääkides tühjendan nõudepesumasina ja täidan selle uuesti. Kuulen, et õnneks said nad kiiresti harvikhaiguste keskusesse ja nüüd on jäänud üle vaid oodata. Oodata vastuseid selle kohta, et miks laps ei arene. Ega seal ennustada saa – tulebki lihtsalt kannatlikkust varuda ja oodata! Meie ootasime neli aastat ja kümme kuud, enne kui saime teada oma noorima lapse diagnoosi, milleks oli Ohtahara sündroom GNAOI. Sunnin end natuke sööma, ehkki isu ei ole.

20.14. Vahetan Kellil mähkme ja pesen pepu puhtaks. Ei meeldi talle see tegevus. Seejärel valmistan ette söögi ja rohud. Piiga silmitseb mind ainiti kogu tegutsemise aja. Pudelit nähes ajab ta oma näpud ootusärevalt püsti. Söögiaeg!

20.35. Alo tuleb sööma ja ma küsin, et miks ta enne ei söönud. Ta oli meid oodanud, aga jäänud tukkuma. Räägime läbi homse ja Alo ütleb, et ta tahab homme tööle minna. Vaadates akna tagant paistvat lumesadu hellitame lootust, et ehk pääseb autoga hommikul siiski välja.

21.05. Kelli uinub. Aile tuleb head und soovima ja palub, et laseksin tal hommikul nii kaua magada, kui ta tahab. Lasku käia, kui ei tule just väljakutset. Õnneks võtab ta seda kui meie elu loomulikku osa. Panen Reporteri järelvaatamisele.

22.13. Une-Mati on peagi kohal. Kelli nohiseb mõnusalt mu kõrval. Mõtted on ikka veel ehitusel ja juurdlen endamisi, kas jõuan homse päevaga koridori seestpoolt ära tehtud, siis saaks pühapäeval pesta pesu ja võtta tsipake kergemalt. Samas tekib mure, et mis saab siis, kui lumi ära ei sulagi ja voodrit peale ei saa. Ja kas voodrilaudadest ikka tuleb välja? Lõpuks otsustan, et ei ole mõtet ette muretseda, ega enne ei tea kui on käes. Vajutan teleka kinni. Hapnikuballoon on täis – saabki toas müra vähemaks ja ööseks jääb tööle ainult põhiaparaat. Ilusaid unenägusid ja homme ootab jälle uus päev koos uute väljakutsetega!

---

Kaire Parts on vaba-tahtlik päästja ja kogemus-nõustaja.

Kairel on 3 last.

Kõige noorem laps,
15-aastane Kelli,
on eri-vajadusega.

Ta ei räägi ega kõnni,
tal on pidevalt abi vaja.

Laste isa suri 2,5 aastat tagasi.

Kaire kirjeldab oma päeva.

See on tihedalt täis erinevaid tegevusi.

Kui Kelli on ärkvel,
tuleb iga 15-20 minuti järel tema suud pühkida,
temaga rääkida
ja tema asendit muuta.

Kui Kaire lükkab õues lund,
on tal kaasas beebi-monitor.

Sellega kuuleb Kaire kohe,
kui Kelli teda hüüab.

Kui Kaire läheb pääste-tööle,
valvab Kelli järele õde Aile.

Vanem vend Alo teeb perele õhtusöögi.