KUULA ARTIKLIT
Saaremaalt pärit rõõmsameelne ja siiras Tom Rüütel (36) elab Tallinnas, tal on magistrikraad personalijuhtimises ja ta töötab juba kümnendat aastat Eesti Töötukassas, kus nõustab ettevõtteid liikumisteemadel. Sellel teel on saatnud Tomi aga füüsiline takistus – tserebraalparalüüs (PCI) –, mis väljendub raskuses oma keha kontrollida. Eriti ilmneb see kätes ning seetõttu vajab Tom iga päev kõikides käelistes tegevustes kõrvalist abi.
Saaremaalt pärit rõõmsameelne ja siiras Tom Rüütel raskusi ei karda. Foto: Irina Rüütel
Tom, Sa oled kogu selle tee läbi käinud – tulnud kodust välja, asunud tööle ning saanud elus hakkama. Kuidas see Sul õnnestus?
Ütleme nii, et ega mulle muud võimalust antudki. Lapsena ema ütles mulle, et pean tulevikus ise neid asju ajama ja hakkama saama. Kodus istuja tüüp ma ei ole. Suure abivajaduse kiuste olen olnud võrdlemisi aktiivne ja seda ka tööelus. Nüüd olengi järjest töötanud 13–14 aastat. Muidugi on olnud takistusi, aga suhtumise ja teiste inimeste abiga olen neist üle saanud.
Millega Sa täpsemalt Töötukassas tegeled?
Töötan ettevõtete nõustajana liikumisteemadel ehk kui tööandja juurde tuleb tööle liikumistakistusega inimene, siis mina aitan tööandjal orienteeruda neis teemades ja soovitan abivahendeid. Siinkohal on oluline tööandjale rõhutada, et liikumistakistusega inimene on nagu iga teinegi; lisaks räägin üldiselt liikumise tähtsusest inimesele.
Töö kõrvalt omandasid TalTechis personalijuhtimise magistrikraadi ja oled muidu ka aktiivne. Kuidas langevarjuhüpetega läheb?
Kokku on tulnud langevarjuhüppeid kas 14 või 15. Kuid viimastel aastatel ma ei ole enam hüpanud. Ilmselt sel aastal teen viimase ja siis on selle asjaga kõik. Sedasi kotina teise kõhu peal hüpates läheb see veidi liiga tavaliseks kätte ära. Aga ma avastasin enda jaoks sukeldumise, kus saab ise rohkem teha ja avastada. Olen sukeldunud Rummu karjääris, kaks korda Kreekas ja nüüd käisin ka Mauritiusel sukeldumas.
Kogu selle üliaktiivse elustiili juures on Sul toeks olnud isiklikud abistajad. Kui palju abi Sa igapäevaelus vajad?
Isikliku abistaja teenust olen kasutanud alates 2011. aastast. Tõtt-öelda vajan abi igal pool. Ma võin küll reisida iseseisvalt, kuid sealjuures vajan lennujaama töötajate abi. Ja lõpuks on vaja minna kempsu, seal on abi vaja, ja samuti vajan abi riietumisel. Ehk siis – absoluutselt kõikides igapäevatoimingutes vajan ikka kõrvalist abi. Kindlasti ma üksi, seljakott seljas, metsa ei lähe; võib-olla ühe öö peaksin metsas vastu, aga see on ka kõik.
Kui võtame tavalise keskmise esmaspäeva, siis kui suure ajast isiklik abistaja Sinuga koos on?
Minul on see nii, et hommikul tund aega ja siis kokkuleppeliselt ka päeval, kui on vaja mingeid tegevusi teha ehk keskeltläbi kaks tundi päevas. Üldiselt lepime ajad enne kokku, aga kui tekib mingi eriolukord, siis kõigepealt pean natuke aega ise sellega hakkama saama. Mõnikord aitavad sõbrad või pere. Tõnis on mu isiklik abistaja, aga kui Tõnis ei saa ja teatab sellest ette, siis käib mul toeks teine isiklik abistaja Monia. Kuid on ka inimesi, kellel on isiklik abistaja põhimõtteliselt 24 tundi käeulatuses.
Millised on need igapäevased tegevused, kus vajad kõige rohkem abi?
Kui hommikul isiklik abistaja uksest sisse astub, siis kõigepealt aitab ta mul duši all käia, ära pesta, kuivatada ja riidesse panna. Ta aitab valmistada hommikueine, siis ma söön, edasi paneme selga teised riided ja nii edasi – kuni selleni, et ma astun kodust välja. Tööl olles sõltun kolleegide abist. Isiklik abistaja aitab mind paar korda nädalas ka näiteks toidu tegemisel.
Kui vaadata laiemalt, siis terve mu elu sõltub teistest inimestest. Kui lähen reisile, siis seal ka keegi aitab mind pidevalt. Võin küll üksi minna kaugele, aga lõpuks takerdun ikka selle taha, et on asju, mida ma ise teha ei saa. Ilma teiste inimesteta ma ei saaks elada täisväärtuslikku ja nii ägedat elu, kui ma täna elan.
Oled isikliku abistaja teenust pikalt kasutanud. Tahaks teada, mis on teenuse juures Sinu jaoks keeruline?
Isiklikku abistajat otsida on olnud keeruline; õnneks ma olen ta lõpuks alati seni leidnud. Abistaja kestab – rekord on selline – poolteist aastat. Miks ma ütlen, et kestab? Sellepärast, et see töö kas väsitab või muutub tüütuks. Saan sellest aru ja minu kui abistatava vaatest on see täitsa okei, et nii juhtub. See hõlmab ikkagi väga palju suhtlemist selle inimesega ja niimoodi ju tegelikult iga päev.
Kuidas on isiklikud abistajad suurendanud Sinu vabadust, iseseisvust ja unistuste täitumist?
Minu suurimaid unistusi oli see, et ma saaksin Saaremaal asuvast sünnikodust oma elu peale minna, pesast välja lennata. Seda tegin puhtalt isikliku abistaja teenuse toel. Ma olin iseseisvast elust unistanud ja tegelikult see praegune süsteem minu jaoks töötab. Tõtt-öelda ma ise ei soovikski, et mul oleks isiklik abistaja kõik 24 tundi kõrval, aga on teatud toimingud, mida üksi lihtsalt ei saa teha.
Millised on olnud Sinu suurimad väljakutsed koostöös abistajatega?
Suurim väljakutse on muutustega kohanemine, iga abistaja on tegelikult isemoodi. Näiteks, inimesed valmistavad praemuna erinevalt ja täpselt nii on see ka kõikides teistes tegevustes. Erinev on ka inimeste suhtumine ja hommikune tuju. Hästi palju saab küll ise juhendada, mis ongi abistatava roll. Tuleb olla alandlik ja paindlik ning küll siis asjad paika loksuvad.
Mida soovitad teistele inimestele, kes kaaluvad isikliku abistaja teenuse kasutamist?
Soovin head närvi, sest isikliku abistaja leidmine võib olla teinekord keeruline. Isiklik abistaja on see, kes aitab elada. Aitab olla mina ise. Tõele näkku vaadates ma ilmselt kunagi kingapaelu siduma ei hakka, aga kui seda on vaja teha, siis ikkagi isiklik abistaja aitab. Samuti aitab ta kodust välja saada, sest elu hakkab pihta teisel pool koduust.
Leian, et isikliku abistaja teenus peab olema kõigile abivajajatele rahaliselt kättesaadav, kuna see toob kohalikule omavalitsusele ja riigile palju rohkem kasu kui on võimalikud kulud. Kui inimene saab kodust välja, siis ta tarbib, siis ta kasutab teenuseid, samuti võib riigile teenida maksuraha. Ilma isikliku abistajata ei oleks see võimalik. Samuti suurenevad inimese enda elutahe ja eneseteostuse võimalused, kasvab elukvaliteet.
Kui palju isikliku abistaja teenus maksab?
Mulle maksab see praegu väga vähe. Tallinnas maksame 10 senti tunni eest, mis on selline sümboolne summa. Kui teenuse hinda tõsta näiteks eurole, siis võib-olla mina elan selle üle, sest mu tundide maht on üsna väike. Kuid vaadates inimesi, kellel on isiklik abistaja 12 tundi päevas, siis võib ise arvutada, kui kulukaks see läheks.
Sul on olnud kokkupuude mitme isikliku abistajaga. Kust isiklikku abistajat leida võiks?
On sellised kohad nagu CareMate või Helpific. Samas mina olen oma isiklikud abistajad leidnud Facebookist – panen kuulutuse oma seinale üles, palun inimestel jagada ja sealt see inimene on tulnud. Isikliku abistaja leidmine on teinekord keeruline, ma olen sellega täiesti nõus. Aga see inimene on kusagil olemas, ta tuleb lihtsalt üles leida.
Lõpetuseks. Sinu üks unistus – kolida sünnikodust välja – on täitunud. Millest Sa veel unistad?
Mu eesmärk ei ole saada näiteks peaministriks või sotsiaalministriks. Küll aga oli mul suur unistus luua MTÜ, mis koondaks tserebraalparalüüsiga inimesi ja 5. detsembril 2024 oli meil esimene kohtumine. Ühing kannab nime MTÜ Eesti PCI Sõdalased ja ma arvan, et selle MTÜ-ga on meil väga palju tulevikku ees.
Kas valida isiklik abistaja või hoopis tugiisik?
◾Saadab nägemispuudega inimest ühest sihtkohast teise.
◾Aitab liikumispuudega inimest ratastooli lükkamisel või muu liikumisabivahendiga liikumisel.
◾Abistab kirjutamisel, lugemisel ja suhtlemisel.
◾Aitab söömisel, riietumisel, hügieenitoimingutes jt tegevustes.
◾Tugiisik on inimesele juhendaja, suunaja või meeldetuletaja – füüsilist abi ta ei paku.
◾Toetab ühiskonnas osalemiseks vajalike rollide täitmisel.
◾Toetab muutmist vajavate olukordade lahendamisel.
◾Saadab vajadusel spetsialistide vastuvõttudel.
◾Toetab suhtlemisel pereliikmete ja tugivõrgustikuga, sealhulgas suhete loomisel ja säilitamisel.
◾Pakub emotsionaalset tuge, kogemuste või teabe vahendamist.
Allikas: Tallinn.ee
Isiklik abistaja töö raskust ei tunneta
Monia Dvornikova (51) on töötanud isikliku abistajana 2017. aastast. Tegelikult on Dvornikova lastele spetsialiseerunud kutseline tugiisik, kuid saatuselöök vähidiagnoosi näol pani ta tegema kannapööret, mille järel ta tegeleb ainult täiskasvanutega.
„Ma arvan, et see, et abivajaja aitab abivajajat, sobib väga hästi. Abistan nii sügava puudega inimesi kui ka eakaid. Usun, et mõistan neid paremini, kuna mul on omalgi hädad,“ leiab Dvornikova.
Naise sõnul nõuab töö isikliku abistajana suurt kannatlikkust „Sageli halb tuju ja kohatud laused ei tule mitte sellepärast, et sina tegid midagi valesti, vaid selle taga on abistatava terviseprobleem. Sellistes olukordades on olulisem inimene ära kuulata ja mitte hakata oma õigust taga ajama. Selles töös ei saa oma vajadusi kliendi omadest kõrgemale seada. Päris tihti juhtub sedagi, et järgmisel päeval nad vabandavad.“
Kuigi töö on raske nii füüsiliselt kui vaimselt ning tasu väike, siis Dvornikova sõnul temal motivatsioonist puudust ei tule. „Mulle ei ole see raske. Olen ise ka kehvake ja siis nendega olles tunnen nagu oleksime ühes paadis. Ma ei vaata seda tööd selle järgi, et keegi ei taha teha ja makstakse vähe. Ma ikkagi vaatan inimlikku poolt, et meil on kõigil oma eripärad ja me kõik vajame hoolitsust.“
Isikliku abistaja töö aitab näha endast kaugemale. „Kui vaatan mõnda oma klienti, siis mõtlen, et tegelikult minu olukord ei olegi üldse halb. Õpin neilt positiivsust, pealehakkamist ja seda, et hoolimata mingist eripärast on kõik võimalik.“
Kannatlikkus, positiivsus ja aus suhtlemine on Dvornikova sõnul isiklikuks abistajaks hakkamisel kõige alus. „Kuigi dementsuse või muu diagnoosiga inimene ei pruugi sõnadest enam täielikult aru saada, siis aitab just see positiivne suhtumine, käe õla peale panek ning silitamine ja ütlemine, et sa ei ole üksi, küll kõik saab korda. Mõnikord piisab ka sellest. Nad tajuvad palju-palju rohkem kui meie.“
Tom Rüütli abistajaks sai Dvornikova CareMate'i rakenduse kaudu. „Tom on sealt tellinud mind juba natukene üle aasta. Nagu iga kliendiga, nii oli algul see harjumise periood. Saame väga hästi hakkama ja ta oskab selgelt oma vajaduste eest seista. Paljudes olukordades ei peagi ta midagi ütlema, ma juba tean, mida teha. See ongi pikaajalise koostöö tulemus.“
Lisaks Tomile tegeleb naine veel kolme kliendiga. „Üks on dementsusega – tema jaoks olen iga päev uus inimene, iga kord alustame uuesti nullist. Ja siis on veel kaks vanaprouat, kes on ka voodikesksed. Tom on neist ainus, kellega saab tavapäraselt suhelda,“ tõdes isiklik abistaja.
Dvornikova näeb, kui suur tugi on peredele isiklikust abistajast. Koormusega aitab tal enda sõnutsi toime tulla töörütm, kus ei pea 24/7 olema sügava puudega inimesega ühes korteris. „See on hoopis midagi muud, kui sa käid kord või kaks päevas abistamas. See on privileeg, et saad ise majast välja ja siis uuesti tagasi tulla, sest sul lihtsalt on vaja puhata.“
Tom Rüütel on rõõmsa-meelne mees,
kes armastab reisimist ja seiklusi.
Tomil on tserebraal-paralüüs (PCI) –
kesk-närvi-süsteemi häire,
tal on raske oma liigutusi kontrollida.
Sellegi-poolest elab ta huvitavat elu.
Ta armastab sukelduda
ja on hüpanud lange-varjuga 15 korda!
Tom on lõpetanud ülikooli
ja töötab töötu-kassas.
Seal õpetab ta firma-juhtidele,
kuidas teha töö-koht
liikumis-puudega inimeste jaoks ligi-pääsetavaks.
Tom vajab pidevalt abi,
ta kasutab isikliku abistaja teenust.
Tänu isiklikule abistajale
saab Tom elada just nii,
nagu tahab.
Monia Dvornikova töötab isikliku abistajana.
Talle meeldib inimesi aidata.
Monia on ka Tomi isiklik abistaja.
Monia ütleb,
et kõige tähtsam on positiivne suhtumine.
