Vabaduse ja liikumise tunne on meile midagi iseenesestmõistetavat – seni, kuni see ära võetakse. Allan Augi (29) lugu räägib sellest, kuidas üks ootamatu sündmus muutis tema elu täielikult. See on lugu võitlusest, kohanemisest, tagasilöökidest ja tänulikkusest.

2024. aasta kevad oli soe ja kõik tõotas unustamatult ägedat suve. „Tartu oma kultuuripealinna tiitliga pakkus tohutult üritusi ning ma ootasin põnevusega, mida kõike see kaasa toob. Plaan oli suvest võtta maksimum: tahtsin nautida pikki rattasõite, käia jõusaalis ja alustada jooksmisega,“ meenutab Allan möödunud kevadet. Elu oli rööpas, kõik tundus kulgevat igati tavapäraselt. Kuniks ühel saatuslikul päeval, milleks oli 6. mai, toimus Allaniga ootamatu ja traagiline sündmus – kukkumine viiendalt korruselt. „Mind on hiljem kirjeldatud kui teadvusel ja oigavat tompu, kuigi ma ise sellest momendist midagi ei mäleta,“ kirjeldab Allan hetki vahetult pärast juhtunut.

Järgneva kuu veetis Allan teadvuseta. Esimesed mälestused hakkasid tagasi tulema umbes kuu aega hiljem. Noormees meenutab: „Kaks esimest päeva tundus, nagu viibiksin unes. Üritasin kogu jõust ärgata, kuid see ei õnnestunud.” Peagi hakkas ta aru saama, missugused on ta vigastused – mõlemad käed ja üks jalg olid kipsis. Teist jalga ei saanud kipsi panna, sest jalatalda oli tekkinud sügav haav – lausa viis ja pool sentimeetrit. Igasugune liikumine, isegi liigutamine oli võimatu – tegusast noorest inimesest oli saanud voodihaige. Vigastused olid üpris tõsised: luumurrud jalgades, kätes, vaagnas ja lõualuus. „Enne seda õnnetust ei teadnud ma, mis on üks luumurd, rääkimata mitmest korraga,” nendib noormees. Eriti rasked olid jalgade vigastused, mis vajasid mitut operatsiooni ja pikka taastusravi.

Vaatamata kõigele tunneb Allan end olevat õnnesärgis sündinud. Nii kõrgelt kukkumine oleks võinud lõppeda veelgi hullemini.

Küll läheb paremaks!

Kuigi kõrvalseisjale võib tunduda, et kõige keerulisem on sellises olukorras füüsiline tervis, siis tegelikult oli Allani sõnul vaja paika saada eeskätt hoopis vaimne. „Alguses olin väga kinni mõtlemises, et see seis, kus ma olen – täielikult liikumisvõimetu ja voodisse aheldatud – ongi minu lõplik reaalsus.“ Mehe vaimne tervis oli vähemalt sama täbaras seisus kui füüsiline. See tõmbas omakorda alla motivatsiooni: milleks üldse midagi teha ja proovida, kui see kuskile edasi ei vii?

Vaimse abi saamine oli Allani sõnul ootamatult keeruline. „Jah, haigla hingehoidjaga oli võimalik suhelda. Sellest oli abi, kuid tegemist ei olnud psühholoogi ega psühhiaatriga. Korrutamine, et „Küll läheb kunagi paremaks!” ei aidanud mind edasi.“ Kuna osakonda polnud psühholoogi ega psühhiaatrit võimalik kutsuda, tuli Allanil ise abi otsida. Nii helistas ta mitmele abinumbrile, kuid head kontakti nõustajatega ei tekkinud. Alles viis kuud hiljem taastusravisse jõudes leidis ta sealt suurepärase kliinilise psühholoogi, kes on olnud suureks toeks kogu ülejäänud teekonnal.

Mis valmistas kõige enam hirmu? Teadmatus ja üksindus. „Mõistan, et arstid ei saa nii keerulises olukorras lubadusi ja konkreetseid tähtaegu anda. Aga mingite variantide kaardistamine oleks ikka aidanud, sealhulgas halbade stsenaariumite välja toomine. Kahjuks pidin üksi jäetuna omajagu asju ise välja mõtlema, need aga ei pruukinud reaalsusega kooskõlas olla ning tekitasid vaimse tervise probleeme pigem juurde.“

Kuid ega rääkimine ja seltskondki alati aita. „Olen pigem introvert ja haiglas olles eelistasin olla üksikpalatis,” selgitab Allan. Esimesed kuud tuli veeta ühispalatites, kus patsiendid pidevalt vahetusid. Mehe sõnul oli kurnav kõigile pidevalt oma lugu üha uuesti ja uuesti rääkida. „Kunagi ei teadnud, kes mu kõrvale tuleb ja kui kauaks. Seetõttu oli üksikpalat kui õnnistus. Seal sain rahu.“ Muidugi tekkis momente, kus Allan tundis suhtlemisest ja lähedastest kibedat puudust ja võõrad inimesed seda korvata ei suutnud. “Lähedased aga ei saanud igal hetkel haiglas külas olla, seetõttu pidingi oma mõtetega aeg-ajalt üksi olema ja nendega ära harjuma,” lisab ta.

Taastumine ja tagasilöök

Allani tervis on taastunud visalt, aga siiski muljetavaldavalt. Ühel hetkel avastas ta end olukorrast, kus haiglaravi enam vaja ei ole, aga päris iseseisvalt kodus hakkama ka ei saa. Ratastoolis olles oli see peaaegu võimatu. „Jah, majas on lift, kuid peale lifti on kolm trepiastet. Ratastooliga neist alla ei sõida. Ka kodu ei olnud kohandatud minu vajadustele vastavalt. Vajasin nii kodus kui ka kodust väljas pidevalt kellegi abi.” Allani kõik pereliikmed ei ela Eestis. Pärast õnnetust käisid vend ja ema vaheldumisi abiks: elasid temaga koos ja aitasid igapäevastes toimingutes. „Ma ei ole kunagi olnud eriline abiküsija. Olen alati püüdnud esialgu ikka ise kõigega hakkama saada. Väga raske oli leppida sellega, et isegi väga lihtsateks asjadeks, kasvõi millegi kätte saamiseks, tuleb abi paluda,“ meenutab Allan.

Peagi saabus suur edasiminek, lausa õnn. „Sain ise kahel jalal kõndida!” juubeldab Allan. Aga esialgne eufooria lahtus peagi, sest probleeme, mida lahendada, jagus endiselt: tasakaal oli kehv, jalad tegid valu. Ka liikumise kiirus oli alla igasugust arvestust. Allani sõnul võis enne tavapärane 15-minutiline poes käimine osutuda nüüd kahetunniseks retkeks, mis vajas vahepeal mitut puhkepausi. Teel olles sai küll istuda, kuid paigaldatud istumiskohad olid liiga madalad ning neilt püsti saamine jalutuskepi abil kujutas endast parajat katsumust.

Kuid noormees ei andnud alla ja harjutas usinalt. Kuniks saabus tagasilöök. „Pärast ühte pikemat jalutuskäiku jalatseid jalast võttes tabas mind hirmus valu vasakus jalas. Ma ei saanud enam sellele toetuda. Järgmisel päeval jõudsin kiirabi soovitusel EMO-sse ning selgus, et vasakus jalas olevad metallplaadid ja kruvid on paigast ära ja katki. Olin jälle ratastoolis.“

Peagi tehti operatsioon: võeti plaadid-kruvid välja ja pandi uuesti kips. Kuid kehasse tunginud bakteri tõttu tuli haiglas viibida pikemalt. „Õnneks seekord oli haiglas lihtsam olla. Olin oma vanas heas üksikpalatis, töötajad olid tuttavad, nad on väga toredad ja toetavad.“

Lähedased on tähtsad

Nüüd on Allan tagasi kodus, elab üksinda ning peab igapäevaeluga ise hakkama saama. Mehe sõnul on tänapäevaelu mõnes mõttes paljuski kergem kui vanasti, näiteks saab poes käimise asemel toidukraami koju tellida. Lisaks toidule saab kodust lahkumata hankida ka kõike muud – riideid, igapäevaseid tarbeesemeid ning isegi vajalikke abivahendeid nagu näiteks tool enda duši all pesemiseks ja tualetipoti kõrgendus. Ka kodukontor on talle väga meeltmööda, sest see võimaldab töötada omas tempos ja keskkonnas.

Allanil on ka kaks koera, whippet’i tõugu põlvekõrgused hurdalised. Hoolimata sellest, et nad võivad päeval kodus üsna pikalt põõnutada, vajavad need koerad siiski tublisti ka aktiivset liikumist. „Mina saan heal juhul teha hästi aeglaselt sellise lühikese jalutuskäigu, kus nad saavad oma peamised vajadused rahuldatud, kuid pärast seda olen täiega audis. Seetõttu kasutan igapäevaselt koertejalutaja teenust, hommikul ja õhtul,” sõnab Allan, kuid on lootusrikas, et saab peagi ka ise rohkem koertega tegeleda.

See kogemus on õpetanud, kui tähtsad on lähedased inimesed. Allan on seda meelt, et nii taastumise kui ka elukvaliteedi juures on väga suur roll ümbritsevatel inimestel. Ta ütleb, et ei suuda tõeliselt väärilist tänu avaldada meditsiinitöötajatele, hooldajatele, füsioterapeutidele, perele, sõpradele ja paljudele teistele. „Ma ei oleks seda eales uskunud, et nii häid inimesi eksisteerib. Ema, vend, tädi ja tädipoja pere ning minu sõbrad on olnud üdini toetavad. Nende toetus on hindamatu, eriti raskel ajal. Olen neile väga tänulik kogu abi eest, mida nad mulle on osutanud."

Ühiskonnal on suur mõju

Allani sõnul on see kogemus avanud ka tema silmad paljudele kitsaskohtadele, millega erivajadustega inimesed igapäevaselt kokku puutuvad – olgu see ligipääsetavus, meditsiiniline abi, sotsiaalne tugi või isegi teiste inimeste suhtumine.

„Ma ei ole kindel, kas kujutasin seda ette, aga mulle tundus, et just ratastooliga kusagil liikudes olid pilgud minule suunatud. Tajusin, et mind vaadatakse justkui kahjutundega. Üks naine isegi pobises omaette midagi „nii noorelt…” Sellised momendid head tunnet ei tekita; siis oleks tahtnud pigem koju sulguda ja sealt mitte kunagi enam välja tulla. Aga nii ei peaks ju tundma?“

Üheks oluliseks teemaks Allani jaoks on ligipääsetavus. „Kõik kortermajad peaksid olema ligipääsetavad. Me ei tohi unustada, et elu on ettearvamatu!” Ta on veendunud, et keskkond peab olema ligipääsetav juba siis, kui selleks reaalset vajadust pole. Ta rõhutab, et enda ja oma lähedaste kodusid tasuks vaadata juba praegu sellise pilguga, et kui midagi peaks juhtuma, siis kas kodus oleks inimesel võimalik iseseisvalt hakkama saada.

Kõik tundub tehtav

Millised on Allani edasised sihid? „Püüan võimalikult iseseisvaks saada, mitte sõltuda teistest, ja selles suhtes olen praegu täitsa optimistlik. Voodis liikumatult lamamisest olen juba jõudnud edasi ja kõnnin. Jah, seda küll kehva tasakaaluga ning jalutuskepi abil aeglaselt liikudes, aga seegi on juba suur asi,“ sõnab Allan. Pisut on tal hirm tagasilöökide ees, samuti püüab ta ette kujutada, missugune võiks olla lõpptulemus: millal saabub see hetk, kust enam edasi minna ei saa, ja kuidas seda ära tunda? Aga kas tasub sellele üldse mõelda, kui elu on nagunii pidevas muutumises? Näiteks hetkel takistavad talvised ilmaolud õue minemast.

„Ilmselt jääb see minu teha, aga ratastooli ma enam kasutada ei taha. See oleks minu jaoks tagasilöök,“ sõnab Allan.

Mees peab plaani jõusaalis käimisega jätkata, et vormi taastada ja jõuda veelgi kaugemale. Ta unistab maanteerattasõiduga jätkamisest, kuid jooksmisega ta suure tõenäosusega enam tegeleda ei saa. Küll aga loodab ta leida uusi põnevaid hobisid, millega saaks tegeleda oma erivajadusi arvesse võttes. „Kasvõi näiteks aerutamine – seal loodetavasti jalgu nii palju tarvis ju pole,“ mõtiskleb Allan tulevikku vaadates.

---

Allan Aug on noormees,
kes kukkus eelmisel kevadel 5. korruselt alla.

Tal oli palju luu-murde
ja ta oli mitu kuud haiglas.

Allan räägib,
et kõige raskem oli taastuda vaimselt.

Teda hirmutas,
et ta ei tea,
mis temast saab.

Nüüd elab Allan oma kodus,
ta saab hakkama ilma ratas-toolita.

Tal on 2 koera,
kellega jalutab koera-jalutaja.

Allanit toetavad tema lähedased.

Allan on veendunud,
et kõik korter-majad peavad olema ligi-pääsetavad,
et inimesed saaksid kodus hakkama ka siis,
kui nendega on juhtunud mõni õnnetus.