Oma lähedaste eest hoole kandmine on alati olemas olnud ja võib üsna kindlalt väita, et omastehooldus oli, on ja jääb. Palju on räägitud hooldatava vajadustest, ent niisama oluline on pöörata tähelepanu ka omastehooldajatele ja rääkida nendegi vajadustest, kaasamisest ja ühiskonnas osalemisest. Ja mitte ainult rääkida, vaid ka selle põhjal tegutseda.

Omastehooldusesse on võimalik ära kaduda, lähedase hooldamisse on võimalik uppuda. Erinevad uuringud, kirjandus ja päriselu kogemuslood räägivad sellest, et on omastehooldajaid, kes ei tunne end väärtustatuna, võrdse ühiskonnaliikmena ega ole kuigi õnnelikud. Ja on neidki, kes on tänu omastehooldusele leidnud oma kutsumuse, töö, isegi elumõtte. On neid, kes kogevad olevat natuke ühte ja natuke teist. Nii või teisiti, lähedase hooldamine on põletav teema, millest ei saa üle ega ümber. Nimelt on hooldamisega tegelevate inimeste arv Eestis vahemikus 160 000–180 000, kellest ligi pooled abistavad oma hooldatavat enesehooldus- või hügieenitoimingutes. Nii võib julgelt väita, et omastehoolduse teema puudutab suurt hulka Eesti elanikest kas otse või kaudselt.

Omastehooldajal on õigus abile ja toele, puhkepausidele ja taastumisele, töölkäimisele ja õnnetundele.

Inimesed on erinevad ja erinevad on ka nende kogemused. Erinev võib olla lähedase hooldamise alguse stardipositsioon, tunnetega ja muutunud elukorraldusega leppimine ning üldine toimetulek. Omastehooldajat ümbritsev tugivõrgustik võib olla väga toetav, kuid sama hästi võib see ka puududa. Inimene võib teada enda ja lähedase õiguseid, kuid ta võib olla abi küsimiseks liiga tagasihoidlik. Omastehooldajal on õigus abile ja toele, puhkepausidele ja taastumisele, töölkäimisele ja õnnetundele.

Isiklikult olen omastehooldaja võimalikult tavapärase elu veendunud pooldaja. “Võimalikult tavapärane” võib erinevate inimeste jaoks olla küll erineva tähendusega, kuid suures pildis tähendab see seda, et inimene peab – vaatamata kohustusele, olukorra sunnile või ka sisemisele soovile lähedast hooldada – saama käia tööl, tal peab olema vaba aega hobide ja tervisega tegelemiseks, ta peab saama õppida ja tal peab olema õigus olla osa kogu- ja ühiskonnast. Jättes omastehooldaja ilma piisava toeta, tekib oht, et pikaajaline tööturult eemalolek toob nii talle kui tema perele vaesuse ja toimetulekuraskused; lisaks võib suureneda sotsiaalne isolatsioon, kuhjuda mitmesugused vaimse ja füüsilise tervise probleemid, halveneda peresuhted ja kaduda sõbrad. Lühidalt öeldes – abivajajate hulk sel moel ainult kasvab. Ning säärane skeem ei ole kasulik mitte kellelegi.

Uuri lehekülge omastehooldusest.ee, vaata sealseid videoid, kuula taskuhäälinguid, suhtle teiste samas olukorras olevate inimestega, küsi abi, aruta! Ära jää üksi, anna oma muredest märku perele, sõpradele, ametnikele, erinevatele puudeorganisatsioonidele.

---

Omaste-hooldajad on inimesed,
kes hoolitsevad oma abi-vajadusega lähedase eest.

Eestis on selliseid inimesi palju: 160 000 kuni 180 000.

Omaste-hooldajatel on palju muresid
ja vähe aega ise-endale.

Ka omaste-hooldajatel on õigus saada abi ja tuge,
nagu kõikidel teistel inimestel.

Omaste-hooldaja peab saama elada oma elu,
käia tööl ja puhata,
suhelda sõpradega,
tunda elust rõõmu.