KUULA ARTIKLIT
Kristi Rekand toob välja, et uuringu kohaselt on seadusandlusega kõik korras, probleemid tekivad praktikaga, millega ei saa kahjuks nõustuda. Foto: Kalev Lilleorg
2023. aastal avaldati Sotsiaalministeeriumi tellimusel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE poolt „Täisealiste eestkostekorralduse uuring Eestis“.
Tegemist on olulise uuringuga, kuna see annab teavet seni vähe analüüsi ja tähelepanu saanud teema ehk teovõime piiramise ja eestkoste seadmise aluste, praktika ja statistika kohta. Lisaks on see uuring tähtis ka inimõiguste vaatenurgast: ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooni artikkel 12 kohaselt on puuetega inimestel õigus- ja teovõime kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel ehk konventsiooni kohaselt ei tohiks eestkostet seada. Konventsioon rõhutab vajadust liikuda asendatud otsustamise põhimõttelt toetatud otsustamise põhimõttele, mis tähendab, et inimest abistavad erinevate otsuste tegemisel usaldusväärsed isikud, millega on tagatud inimese enesemääratlusega seonduvate õiguste kaitse.
Eesti ratifitseeris Konventsiooni reservatsiooniga, mis ei keela pidamast isikut piiratud teovõimega isikuks, kui selline vajadus tuleneb isiku võimetusest oma tegudest aru saada või neid juhtida ehk deklaratsiooni tegemisega jättis Eesti endale õiguse jätkata senist riiklikku praktikat, mille kohaselt võib kohus määrata piiratud teovõimega isikule eestkostja. Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) analüüsis eestkoste teemat Konventsiooni vaatest ka 2019. a variraportis.
Esineb kitsaskohti
Uuring kinnitab, et eestkoste seadmise süsteemis ja praktikas esineb olulisi kitsaskohti. Täpsemalt selgub uuringust, et eestkostetavate arv kasvab (2013. aastal 2958 inimest, 2023. aastal 6036 inimest) ja oluliselt on kasvanud ka valimisõiguseta eestkostetavate arv (2013. aastal 10%, 2022. aastal 82%, uuringu avaldamise hetkeks 2023. aastal 88%). Lisaks leitakse uuringus, et kuigi eestkostet on võimalik seada nii osaliselt kui kõigi asjade ajamiseks, siis pigem seatakse eestkoste täielikult ehk kõigi asjade ajamiseks. Ka tõusetub uuringus küsimus, kas ja kui palju kaalutakse teisi seaduses sätestatud võimalusi ehk alternatiivseid meetmeid, nt volituse andmine, toetavad teenused jms.
Eestkoste seadmise süsteemis ja praktikas esineb olulisi kitsaskohti.
Menetlusega seoses on leitud, et kohtupsühhiaatriliste eksperthinnangute kvaliteet on ebaühtlane ning kohtumääruste resolutsioonid on sageli ebaselged ja raskesti mõistetavad nii ametnike kui ka eestkostjate jaoks.
Millised on järeldused?
Esmalt on vaja täiendavaid analüüse eestkoste määramise ja valimisõiguseta eestkostetavate arvu tõusu põhjuste kohta.
Lisaks tuleb, arvestades et eestkoste seadmine on inimese õigusi maksimaalsel määral riivav ehk äärmuslik meede ning alati tuleb kaaluda muid võimalusi (sh jätta inimesele alles võimalikult suur tegutsemis- ja otsustamisõigus), analüüsida, miks kohaldatakse praktikas just enimpiiravat meedet ehk eestkostet seatakse peamiselt kõigi asjade ajamiseks. Analüüsi tulemusel peab selguma, kas tegemist on kohtunike väheste teadmistega alternatiivsetest võimalustest (uuringust tsitaat „lahendada kõik sotsiaalprobleemid eestkoste kaudu“) või on õiguslikul vms põhjusel lihtsam seada eestkoste kõigi asjade ajamiseks, mitte osaliselt.
Valimisõigus on oluline põhi- ja inimõigus, mille piiramine, s.o valimisõiguse tähenduses teovõimetuks lugemine ei tohi olla demokraatlikus inimõigusi austavas riigis lubatav. Inimesed, kellel on vastava otsuse kujundamisel raskused, vajavad kohast tuge ja abi, mitte valimisõiguse osas teovõimetuks tunnistamist, mistõttu peab eemaldama igasugused eestkoste seadmisega seonduvad valimisõiguse piirangud.
Uuringust jääb kõlama mõte, et Eestis on seadusandlusega kõik korras, probleemid tekivad pigem praktikaga.
Lisaks tuleb esimesel võimalusel töötada välja toetatud otsustamise süsteem kehtiva asendatud otsustamise süsteemi asemele. Ka on vaja ühtlustada ja tõsta kohtupsühhiaatriliste ekspertiiside kvaliteeti ning koolitada kohtunikke kohtumääruste resolutsioonide sõnastamisel selliselt, et määrus oleks erinevate asjakohaste osapoolte jaoks ka reaalselt täidetav. Tähelepanu tuleb pöörata ka eestkostjate koolitamisele, kusjuures erilist tähelepanu peavad saama füüsilisest isikust eestkostjad, ning luua vastav kompetentsikeskus, kuhu eestkostjad oma kohustuste täitmisel ja ka võimalike eetilist lähenemist puudutavate küsimuste korral pöörduda saaksid.
Uuringust jääb kõlama mõte, et Eestis on seadusandlusega kõik korras, probleemid tekivad pigem praktikaga. Viidatud lähenemisega siiski nõustuda ei saa ehk kui vastavad regulatsioonid võimaldavad sedavõrd suurt kaalutlusruumi, mis tekitab omakorda ebaühtlase kohtupraktika ja liigse eestkostete seadmise ja valimisõiguse piiramise, siis on järelikult tegemist ebaselgete regulatsioonidega. Eestkoste seadmine võib olla õiguslikult lihtne menetlus, kuid inimeste õigustesse sekkumise riive ulatust arvestades tuleb teovõime piiramisse ja eestkoste seadmisesse suhtuda äärmise hoolikusega. Arvestades eeltoodut tuleb vajadusel kaaluda ka vastava seadusandliku tausta analüüsimist ning vajadusel seaduste, sh põhiseaduse muutmist eesmärgiga tagada puuetega inimestele õigus- ja teovõime kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel.
2023. aastal tehti uuring,
kuidas käib Eestis eest-koste.
Selles uuringus leiti,
et paljud asjad võiksid olla paremad.
eest-koste – üks inimene teeb otsuseid teise inimese eest,
kes oma vaimse tervise tõttu
võib teha enda jaoks kahjulikke otsuseid.
eest-kostja – inimene, kellel on õigus ja kohustus teha teise inimese eest otsuseid.
Eest-kostja määratakse kohtu poolt.
eest-kostetav – inimene, kelle eest teeb otsuseid eest-kostja
EPIKoja jurist Kristi Rekand kirjutab,
et uuring on küll hea,
aga sellest ei piisa.
Lisaks tuleks uurida:
Kui need küsimused on saanud vastused,
saab paremini kaitsta puuetega inimeste õigusi.
