KUULA ARTIKLIT
Surm, lein ja kaotusvalu puudutavad iga inimest erinevalt, ometi võivad need olla ka ühendavaks lüliks, aidates kohaneda teadmisega, et senine elu on jäädavalt kadunud, ja viies lõpuks välja mõtete ja lahendusteni, kuidas uues olukorras toime tulla, kirjutab psühholoog Elina Kivinukk.
Elina Kivinukk toob välja, et leinaprotsess on sügavalt isiklik, omanäoline ja ainulaadse kulgemisega. Foto: Birgit Püve
Tantsija Ella Ilbak on oma mälestusraamatus meenutanud aega, mil ta isa oli haigevoodis ja peatselt suremas. „Isa pikkade vaikimiste sekka küsinud ema: „Varem olid sul tööplaanid ja mõtted, mis sind välisilmast eraldasid, mis asja sa nüüd nii sügavasti mõtled?“ – „Nüüd on mul need viimased asjad ees. Kuid seal on inimese silm nii pime ja ta mõte nii nüri, et ei saa tulla ühelegi otsusele….““[1]
Leinamine on isiklik ja keeruline
Lein kui kaotusvalu ja leinamine ei ole sama asi. Lein kui kaotusvalu on vältimatu – ja seetõttu kontrollimatu – emotsionaalne kogemus, mida tunneme, kui meid tabab märkimisväärne kaotus. See ei pruugi olla seotud mitte üksnes inimese surmaga, vaid leina võib endaga kaasa tuua igasugune keeruline olukord: lähedase kolimine, suur elumuutus, purunenud unistused. Leinamine kui protsess on aga kohanemine ning see on juba aktiivsem: me tegeleme kaotuse ja maailmas toimuvate muutustega, lepime nendega, kujundame ümber oma elumustreid ja teatud mõttes justkui õpime maailma uuesti tundma. Seejuures on oluline leinareaktsioon – viis, kuidas me leinamisele reageerime. Kuigi me leinaolukordi alati valida ei saa, saame valida viise, kuidas kaotusega toime tuleme. Kuigi kogeme sõnulseletamatut kurbust, peas keerlevad vastamata küsimused ja tulevik oma tundmatuses näib hirmutav, saame seejuures ka enda emotsioone märgata, muuta oma harjumusi, suhteid ja minapilti.
Lähedase kaotamisel võib esineda ka asjaolusid, mis leinaprotsessi komplitseerivad. Näiteks võivad inimesel esineda lahkuva või lahkunud abikaasa osas kahetised tunded – ühest küljest armastus, ent teisalt ei ole võimalik mööda vaadata ka tülidest, mis võib-olla tekkisid tema alkoholi liigtarvitamise tõttu. Surma juures võib tekkida küsimusi, mis leina raskendavad, eriti juhtudel, kui surm oli ootamatu ja traumaatiline. Mahajääjaid võib jääda painama teadmatus – mis tegelikult juhtus? Kui lähedased saavad juhtunu kohta selget ja piisavat infot, et luua endale terviklik pilt, toetab see ka leinaprotsessi üldiselt. Leinaprotsessi võivad takistada ka leinaja isiksuslikud omadused, näiteks kui inimene on kinnine või ta ei julge abi küsida ega talu määramatust. Ka varasemad traumad ja läbi töötlemata leinakogemused võivad leinaprotsessi raskendada. Miks neid olukordi rõhutada? Psühhiaater ja kiindumusteooria autor John Bowlby väidab: „Varem või hiljem murduvad need, kes väldivad teadlikku leinamist – tavaliselt lõpeb see depressiooni avaldumisega.“[2] Usun, et lähedase toetamisel on vajalik neid asjaolusid täiendavalt märgata, vältimaks leinaja vaimse tervise seisundi halvenemist.
Terviklik leinaprotsess pakub eriilmelist lohutust
Kuna inimene on tervik nii füüsiliselt, psühholoogiliselt kui ka vaimselt, hõlmab leinaprotsesski meid tervikuna. See haarab meie emotsionaalset ja psühholoogilist, käitumuslikku, füüsilist, sotsiaalset, vaimset ja intellektuaalset mõõdet. Vaatleme allpool võimalusi, kuidas ennast leinas toetada.
Kõigepealt küsime endalt, kuidas saaksime iseend leinamisel toetada. Kas kaotusvalu ja leinaprotsessi on võimalik enda jaoks lahti kirjutada? Kas kaotusvalu läbi elamisel võib meid aidata tähenduslik muusikapala või tabav luuletus? Kuidas võib leinaprotsess olla käitumuslik? Mida me enda käitumise puhul märkame — kas oleme kodus ja hoiame omaette või püüame leinaprotsessi varjata ning pigem kuhjata end töödega üle?
Leinaprotsess võib avalduda ka füüsiliselt kas mõne haiguse, haigusliku seisundi süvenemisega või valudena. Sel perioodil tasub ennast tähelepanuga eriliselt hellitada, pakkudes endale rohkelt puhkehetki, taastumisrahu ja sooja teed või hoopis rohkem liikumispause.
Leinamise sotsiaalne mõõde on seotud teiste inimestega, nende kohalolu ja toetusega. Palju kasu võib olla tugigruppidest, kus kogunevad sarnase kogemusega inimesed ning kus on isekeskis võimalik oma lugu jagada, ausalt rääkida tunnetest ning olla ära kuulatud. Seegi võib olla teraapiline – toetada teisi, kes ise lähedase kaotusvalu läbivad.
Kuna surm puudutab meie inimlikku haprust, võib leinamisega kaasneda ka vaimne pool – kaotusvalul võib leinaja jaoks olla suurem tähendus ja kaugem õppetund ning sündmusele omistatakse mingit sügavamat mõtet, mis aitab ka leinaprotsessis toime tulla.
Intellektuaalses mõttes leinaprotsessi läbielamine võib avalduda näiteks erinevate raamatute lugemises, mis konkreetset kogemust toetavad, samuti võib aidata info kogumine leina kui sellise kohta – saades teada, kuidas teised inimesed leinaprotsessi jooksul reageerivad või käituvad, võib see aidata kaasa ka enda leina aktsepteerimisele ja lisada leplikkust enda suhtes.
Leinamise õppetükid
Sageli räägitakse leina etappidest, justkui oleks leinal täpselt väljamõõdetud trepid, mida saab järjest läbida. Kahjuks on sellist etapilist lähenemist mõistetud erinevalt ja sageli liiga üldistatult. Eelkõige tuleb lähtuda ideest, et leinaprotsess on sügavalt isiklik, omanäoline ja ainulaadse kulgemisega. Seetõttu tundub mulle, et siin võib rohkem olla kasu psühholoog J. William Wordeni lähenemisest, mis ütleb, et lein annab meile õppetükid, mille võib läbi käia omas tempos, omal ajal, omal viisil. Selliste õppetükkide läbimine seab leina töötlemisele selgemad raamid ning nende eduka läbimise määrab pigem inimene ise, mitte niivõrd keegi väljastpoolt. Õppetükke on leinaprotsessis neli: kaotuse tõdemine ja aktsepteerimine; kaotusvalu läbitöötamine; uue olukorraga kohanemine; kohandumine uue olukorraga, kus on nii seotust kadunud inimesega kui ka juba võimalusi enda eluga edasi liikumiseks.[3]
Kaotuse tõdemisel ja aktsepteerimisel ei ole sageli selge, mis on kaotatud – kõik rollid ei tulegi nähtavaks enne, kui inimene on kadunud. See teeb kaotuse vaevaliseks, ometi tuleb mõista, et selleks ei ole võimalik end ette valmistada – ootamatused käivad leinaolukorraga paratamatult kaasas. Teine õppetükk on kaotusvalu töötlemine, mis võib olla keeruline seetõttu, et ühiskonnas ei aktsepteerita valu, leina ega ebamugavaid tundeid. Lähedased võivad leinajale öelda: „Oled nüüd piisavalt leinanud, peaksid juba üle saama!“ või: „Ta oleks tahtnud, et sa elaksid täiel rinnal“. Inimesed püüavad lohutada, aga teadmatuse tõttu jääb vahel puudu mõistmisest ja leppimisest, et leinaja vajab enda jaoks omas tempos leinamisrütmi.
Worden pakub leina kolmandaks õppetükiks kohanemist uue olukorraga. See võib puudutada igapäevategevusi. Näiteks võib muutunud elukorraldusega kohanev lesk vajada abi arvete tasumisel, juhul kui kadunud elukaaslane on seda varem ise teinud; võib-olla on vaja transpordiabi või kuusetoojat. Uus on olukord ka inimese sisemaailmas, kus tuleb kohandada pilti iseendast – tuleb harjuda arusaamaga, et normaalne on käia üksi teatris või et tuleb luua uusi suhteid uute inimestega ning taastada enda oskus suhelda ka võõras seltskonnas.
Neljas õppetükk on enda maailma ümberkujundamine moel, mis kaasab nii mälestusi kaotatud inimesest kui ka muutusi elukorralduses. Mõtestatakse ümber oma suhted tervikuna ja jutustatakse endale uus lugu, pakkudes sellega leinajale kontrollitunnet, mis leinaprotsessi algusest saadik kaduma kippus.
„Nüüd on need viimased asjad,” kirjeldab Ella Ilbaku isa.[1] Me ei pruugi teada, millised need viimased asjad, mõtted ja teod täpselt on, kuid võime aimata, et saame kaotusest ettearvamatult palju haiget. Ent suhtudes avatud meelega ja lastes ajal oma tööd teha, tekib meil iseendast parem arusaamine ning kord saabub hetk, mil leiame endas taas üles lootuse ja armastuse nende võimaluste suhtes, mida pakub elu.
Mis on kaksipidine lein?
Omastehoolduses tuleb silmas pidada, et leinaprotsess võib alata palju varem, enne inimese füüsiliselt siit ilmast lahkumist. Sellist nähtust on uurinud Pauline Boss, nimetades seda kaksipidiseks leinaks – see on kaotusvalu, milles on vastuolu või segadus tegelikkuse ja kaotuse enda vahel. Ühel juhul võib see esineda siis, kui inimene on füüsiliselt lahkunud, aga psühholoogiliselt pole olukorda lõpetatud, näiteks kui inimene on jäänud kadunuks, samuti õnnetuste korral (laevaõnnetused, tulekahjud, sõjas kadunuks jäänud).
Teisalt tekitab ebamäärast ja mitmetähenduslikku leina olukord, kui inimene on füüsiliselt meie juures, aga psühholoogiliselt eemal. Just see võib olla protsess, mis omastehoolduses juba avaldub – igatseme lähedast tagasi sellisena, nagu me mäletame teda helgetel päevadel. Aga samalaadset keerukat leina kogeb ka inimene, kelle lähedasele on pandud mingi elumuutev diagnoos, tal on vaimse tervise häire, dementsus või on ta leinas. Siis on juba lähedasena hea märgata iseenda leinaprotsessi ja pakkuda ka endale toetust, et enda vastakaid tundeid ja mõtteid raamistada.
[1] Ilbak, E. (1953). “Otsekui hirv kisendab …”, Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.
[2] Bowlby, J. (1980). “Attachment and loss.” New York: Basic Books.
[3] Worden, J. W. (2009). “Grief Counseling and Grief Therapy: A Handbook for the Mental Health Practitioner.” New York: Springer Publishing Company.
Lein on kaotus-valu.
See võib tabada siis,
kui mõni lähedane ära sureb,
aga ka siis,
kui lähedane kaugele kolib
või kui minnakse lahku.
Leinamine on see,
kui kaotus-valust ollakse kaua aega kurb.
Iga inimene leinab erinevalt:
mõni saab kaotus-valust kiiresti üle,
mõnel võtab see rohkem aega.
Kui leinamise pärast on raske elada,
siis aitavad nõustamine ja tugi-grupid.
