Kui Tiiu Kaatsi (81) eelmisel sügisel insult tabas, tegid tema tütred otsuse, et ema naaseb pärast haiglaravi tagasi koju.

Mida on kümme kuud koduhooldust perele tähendanud ning milliste väljakutsetega iga päev rinda pista tuleb, seda avavad õed Kersti Raag (54) ja Külli Kaats (49) ning peresõber Martin Gorris (50).

„Empsu, ma keeran su ratastooli paremini, siis sa saad ka sõna sekka öelda, kui tahtmine tuleb,” pakub Külli emale meie vestluse alguses, ja kohendabki tooli. Istume proua Tiiu elutoas, Külli ja Kersti lapsepõlvekodus.

„Ema pidi ju niigi haigusega kohanema, see ei ole lihtne ja ma otsustasin, et las ta tuleb vähemalt koju, kus kõik on tuttav ja turvaline,” räägib Kersti. Ehkki Tiiu üks kehapool on halvatud ja varasemat hooldaja kogemust ei ole kummalgi, oli ka õde päri, et kodus kulgeks taastumine jõudsamalt.

Etteruttavalt võib öelda, et hüpe paremuse poole on pere sõnul tänaseks olnud tohutu. Näib, et kodune keskkond ja tütarde armastus mõjuvad tõepoolest tervendavalt.

Nüüdseks on logistika toimima saadud ja parim rollijaotus välja nuputatud: kuna Kersti töötab osakoormusel ja vahetustega, Külli täisajaga ja äripäevadel, on Külli emale abiks enamasti nädalavahetusel, kui Kersti on tööl ning hooldaja ei käi. Sealjuures võimaldab omavalitsus hooldaja teenust Tiiule vaid napid 16 tundi kuus. Et Kersti saaks tööl edasi käia ja tal oleks mingigi oma elu, peavad tütred erasektorist hooldusteenust juurde ostma, makstes 15–20 eurot tunnist.

„Kersti on selline käed külge-suhtumisega praktik, tema teeb rohkem süüa, kütab ahju, abistab hommikuste hügieenitoimingute ja riietumistega. Mina aitan pigem neis asjus, kus on vaja arvutit kasutada,” selgitab Külli.

Õed naeravad, et vastavalt iseloomudele on nad rolli järgi jaotatud justkui heaks ja halvaks politseinikuks.

„Mina tulen siia ja tahan empsu eest kõik ära teha, aga Kersti on kõva utsitaja, et ikka ise tuleb teha,” muigab Külli. „Ja vahel sööme salaja kommi, kuigi Kersti ei luba… Tuleb koju, siis hakkab kohe veresuhkrut mõõtma,” itsitab õdedest noorem.

„Luban ikka kommi ka. Lihtsalt mitte palju,” lisab Kersti lõbusalt.

„Ta on kuri, aga hea,” kinnitab ka ema Tiiu.

Ent kas suure otsuse tegemisele eelnes ka kõhklusi?

Kersti tunnistab, et esialgu kahtles ta ennekõike oma füüsilises võimekuses. „Selg ei saanudki nii palju pihta, aga alguses tegin väga liiga just oma randmetele ja õlgadele,” tõdeb ta. Kõige keerulisemad on Kersti sõnutsi füüsilised siirdumised, näiteks ratastoolist voodisse või potitoolile.

„Kuna ma üritan ikkagi teda ka aktiivsemaks teha, siis näiteks riietumine ei käi päris nii, et mina ainult topin ja emps muudkui keerab ühele või teisele küljele. Ma tahan, et ta ise ka pingutaks – tõuseks, et pükse jalga saada, ja aitaks kaasa, et pluus läheks selga,” kirjeldab Kersti. Nende toimingute tegemise ajal on aga oluline tasakaalu hoida ja kukkumisi vältida. „See on ikkagi koostöö,” sõnab naine.

Alguses ei olnud Tiiul piisavalt jõudu ja siis kasutati siirdumistel erinevaid abivahendeid nagu näiteks libilaud. Külli tõdeb, et tema kasutab seda tänini – laua pepu alla lükkamine aitab siirdumisi tunduvalt lihtsustada.

Suur abi on iseseisvumise toetamisel olnud füsio- ja tegevusterapeudist. Kahjuks on needki vähesed korrad kuus, mil Tiiu vastavat teenust saab, õdede sõnutsi tulnud neil sisuliselt välja võidelda.

„Esialgu öeldi meile, et ema on nii halvas seisus, et midagi ei saa,” räägib Kersti. „Jah, alguses ei toimunud ka haiglas mitte midagi, sest sellel ei nähtud vist perspektiivi,” lisab Külli. „Kersti käis iga jumala päev haiglas ja võimles emaga tund aega, leiutasime ise kõiki neid kõneharjutusi, lugesime talle raamatuid ja nii edasi. Olime ju meediast kuulnud, et tegelema peaks hakkama kohe, aga seda haiglas ei olnud,” kurvastavad õed.

Hiljem, kui Tiiu jõudis taastusravisse, öeldigi, et aeg on pärast insulti kriitilise tähtsusega ja tegutseda oleks tulnud palju varem.

„Kui niisugune asi on juhtunud ja sa näed, et ema on voodis – ta ei liiguta, ei räägi, ei söö –, siis ei teagi, kust õieti alustada, mida üldse küsida; oled ise ka veel nii suures šokis,” meenutab Kersti.

Kui raviarstilt küsiti, et mida saaks nüüd edasi teha, siis kuuldi vastuseks, et ega ei saagi suurt midagi. Samasugust suhtumist kohtavad õed ka näiteks sotsiaaltöötajatelt võimalusi uurides. „Esimese asjana öeldakse ikka, et ei, meil ei ole midagi pakkuda, ehkki tegelikult on. Sotsiaaltöötaja võiks ju neid võimalusi teada?” on õed hämmastunud ning tunnevad, nagu riik ja KOV loodaksid, et inimesed ei jaksa tegeleda ja löövad teenustele käega. „See lihtsustab ju ametnike tööd tunduvalt?” pakub Külli.

„Kontekstis, kus Eesti tahab hirmsasti sobituda Põhjamaade hulka, siis Rootsis sa pead tegema linnukese juhul, kui sa ei taha mingit teenust. Meil on see asi äraspidine,” nendib ka Martin.

„Alustades sellest, et oleks siis keegi meid pärast õnnetust suunanud, kuhu pöörduda või mida teha, andnud mõne voldikugi… aga ei mingit infot,” imestab Külli.

Martin lisab, et tihtipeale ei räägita inimestele diagnoosegi piisavalt lahti, mistõttu infosulus patsiendid peavad oma epikriisidega pöörduma tehisaru poole.

„Mingit kaardilugejat oleks lausa arstide ja patsientide vahele vaja – nagu Järveoja,” naljatab mees mõrult.

„Järveoja jah!” nõustub Tiiugi.

„Meie saadud abi ja nõu ongi tulnud Elen Kirdilt Eesti Insuldipatsientide Seltsist, omavalitsuse ja riigi tugi praktiliselt puudub,” nendivad Kersti ja Külli, olles ka insuldipatsientide seltsini jõudnud pigem kobamisi ja suure ringiga.

Kui inimesel on lähedased olemas, jäävad paljud uksed tema jaoks suletuks.

Koostööst omavalitsusega on Kerstile ja Küllile jäänud mulje, et kui inimesel on lähedased olemas, jäävad paljud uksed tema jaoks suletuks. Igasuguste toetavate teenuste osas tunneb perekond, et omavalitsus mitte ei toeta, vaid isegi justkui pidurdab neid ema abistamisel.

„Näiteks sotsiaaltranspordi taksoteenus meile ei laiene, öeldakse, et teil juba on juhuvedu. Selle teenuse saamiseks peab viis päeva ette teatama ja paindlikkus puudub täiesti. Aga kui näiteks füsioterapeut helistab, et homseks on vaba aeg pakkuda?„ on Kersti nõutu.

Kusjuures on juhtunud sedagi, et visiidile mineku päeval selgub, et sõit unustati registreerida ning juhuvedu ei toimu. „Siis tuleb täita järjekordne avaldus, et saada mingitki kompensatsiooni,” räägib Kersti.

Keerukas võitlus paberimajanduse ja paragrahvidega on õdede sõnutsi kurnavamgi kui füüsilised tegemised ning nad nendivad, et kui abi saamisest tehakse selline kadalipp, siis jäävad lõpuks riigi hooldada ka kurnatud lähedased.

Kui abi saamisest tehakse selline kadalipp, siis jäävad lõpuks riigi hooldada ka kurnatud lähedased.

„Tänu Elen Kirdile oleme õnneks jõudnud selleni, et meid abistab nüüd jurist Kristi Rekand Eesti Puuetega Inimeste Kojast. Tema aitab meil arendada seda juriidilist suhtlust KOV-ga, saada aru nendest vastustest, miks ei ole mingi teenus meie jaoks võimalik, ja kirjutada ka vaide,” selgitab Külli.

„Oli see nüüd teine või kolmas vaie?” küsib vahele Martin, kes samuti on seda peret paljudes asjades, aga eriti just erinevate tekstide koostamisel abistanud.

„Oh, mul on järg sassi läinud…” kohmab Külli. Ta lisab, et on ette tulnud isegi olukordi, kus neile vastuseks saadetud pikad paragrahvid ei ole lähemal uurimisel põhjendatuks osutunud. „On see siis võimuliialdus või ebapädevus? Ma tõesti ei tea,” ohkab Külli. Hiljuti sai pere viimaks ühe positiivse vastuse, seda aga pärast pikka vaieterägastikku. „Kas vajalike teenusteni jõudmine peab tõesti olema juriidiline võitlus, millest ilma juristi abita pole lootustki võitjana väljuda?„ küsib Külli nõutult, ent loodab, et nende lugu julgustab teisigi stampvastustest ja esimestest ei-dest mitte ära kohkuma.

„Mina olekski selle asja juba sinnapaika jätnud,” tunnistab Kersti. „Ma võin emmega siin kodus olla, aga ma ei taha enam ühtegi ametnikku näha, ausõna!” pahvatab ta. Ka ema Tiiu lisab tasakesi, et tema jaoks oli sotsiaaltöötaja külaskäik küllaltki traumeeriv kogemus – suhtumine tundus külm ja osavõtmatu.

Õnneks ei ole Külli, Martini ja jurist Kristi jaks veel raugenud ning nad püüavad jätkuvalt jõuda teenusteni, mis ema ja tütarde elu veidigi lihtsustaks. „Meie tegeleme selle poolega, kuidas saada emale puue, rehabilitatsiooniplaan, mingeidki teenuseid kohalikult omavalitsuselt ja nii edasi. Seda ei tee mitte ükski inimene üksinda,” nendib Külli. Kusjuures intervjuud andes pelgavad naised, et nende väljaütlemiste tõttu võidakse ema võimalusi võib-olla veelgi piirata.
„Me tõesti ei taha, et sellest kellelegi mingi jama tuleks, aga…”

„…aga kuni meil ametkondades lokkab lohakus, ükskõiksus ja empaatia pankrot, siis ei ole mõtet seda lugu ka liiga pastelsetes toonides rääkida,” lõpetab Martin kõrvalt lause.

Positiivsena toovad õed välja, et Kersti võiks hakata juba koduhoolduse teemadel kogemusnõustamist pakkuma.

„Eks ma õpin oma ala spetsialistidelt, näiteks olen kõrval, kui füsioterapeut tegeleb, ja saan kodus ka neid asju teha, sest võimlemist saab ta näiteks ainult kaheksa korda aastas ja kui piirduda vaid sellega, siis toimuks väga kiire taandareng,” selgitab Kersti.
Külli muljetab tuntava uhkusenoodiga hääles, kuidas Kersti võttis ainult tänu juhtunule kätte ja hakkas 54-aastaselt autoga sõitma.

„Tegime load 1997. aastal, aga pärast seda ei saanud me kumbki rooliga sõbraks,” meenutab Külli. „Aga Kerstil sõitsid koduaknast kogu aeg ühe autokooli autod mööda, ja nii ta salaja jälle tundides käima hakkaski. Liiklus on ju sellest ajast nii palju muutunud,” räägib Külli ja mainib, et imetleb vanemat õde väga ning neljarattaline on andnud neile juurde palju operatiivsust ja vabadust.

Kersti, Külli ja Martini peamine tõdemus on selline, et olgu prognoos nii halb kui tahes, alla ei tohiks anda keegi – ei ametnikud, spetsialistid ega lähedased.

„Alguses anti meile mõista, et ta niikuinii ei hakkaks enam neelama, ise sööma, rääkima… Liikuma ehk veel kuidagi, aga rääkima küll mitte. Aga loome vähemalt võimalused, ärme heida kedagi kohe nurka!” julgustab Kersti omast kogemusest. „Lõppkokkuvõttes – praegu ema ju sööb ise, veeretab ennast ratastoolis, räägib, ja näe, Ellen Niidu elulugugi saab varsti läbi,” kiidab Kersti. „Oma väike autonoomsus on ka tekkimas, tunniks ajaks saab ema juba omapäi jätta,” kinnitab ka Külli.

„…ja mul hakkab Postimees käima!” rõõmustab ärksa meelega Tiiu.

Tiiu repliigid selles vestluses on pigem harvad ja tasased, aga kui küsin, kuidas on see olukord mõjutanud õdede omavahelisi suhteid, siis enne, kui teised midagi öelda jõuavad, proua peaaegu hüüatab: „See on neid väga kokku toonud!”

---

Kersti ja Külli on õed,
kes hooldavad oma ema Tiiut.

Tiiu sai insuldi ja tema üks keha-pool on halvatud.

Kui juhtub selline õnnetus,
peaksid lähedased kohe saama infot,
mida edasi teha.

Ka taastus-ravi tuleks alustada kohe,
isegi siis, kui ei usu, et see aitab.

Kersti ja Külli nõudsid oma emale vajalikke teenuseid.

Nüüd saab ema jälle rääkida ja lugeda.

Insuldi-patsientide selts, EPIKoda ja terapeudid
on õdesid rohkem aidanud
kui riik ja oma-valitsus.