Isiklik hügieen – kuidas abistada voodihaiget patsienti?
Taimi Taimalu | Tartu Tervishoiu Kõrgkooli vanemõpetaja
Ljudmila Schmidt | Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud/õpetaja
KUULA ARTIKLIT
Voodihaige inimese hooldamine tundub paljudele esialgu hirmutav. Lohutusena tasub kõrva taha panna, et pärast mõningate kasulike teadmiste ja töövõtete omandamist pole see ülesanne enam pooltki nii keeruline.
Pildil on õppejõud Ljudmila Schmidt ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengid mannekeenidega. Foto: Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Tavaliselt on omastehooldajate suurimaks väljakutseks patsiendi pesemine voodis. Ei ole ju sugugi mitte kõik patsiendid võimelised ise pesuruumi liikuma ning erinevate takistavate asjaolude tõttu ei ole neid alati ka võimalik sinna viia. Vannis või duši all toimub naha puhastamine üldjuhul paremini ja põhjalikumalt kui voodis, seega tuleks võimalusel eelistada siiski pesemist selleks ette nähtud ruumis. Kui abisaaja ei ole ise võimeline ennast pesema, siis abistab teda selles hooldaja.
Nahk on inimese organismi kõige suurem ja väga mitmesuguste funktsioonidega elund. Selleks et keha saaks oma ülesandeid täita, peab nahk olema puhas ja hooldatud. Vananedes kaotab nahk oma elastsuse, verevarustus halveneb ja nahk muutub õhemaks. Puudutamise, hingamise, söömise ja joomise ajal puutub inimene pidevalt kokku mikroobidega (bakterid, viirused, seened jne). Mikroobid ei pruugi olla halvad – neil on oluline osa inimese kui liigi säilimises, inimorganism on mikroorganismidega pidevas vastastikuses suhtes.
Terve nahk ei lase normaalfloora mikroobidel läbi tungida, kuid kui nahk on katki või mikroobid kanduvad oma tavapärasest asukohast mujale organismi, siis võivad need haigusi põhjustada. Seega on naha ja selle derivaatide (karvad, küüned) hooldamine väga tähtis.
Igapäevase hügieeni juures tuleks arvestada järgnevaga:
Kui patsient soovib ja on suuteline, siis võib ta ise pesta oma näo, käed, rinna ja alakeha. Selle juures aita ja juhenda teda!
Iga inimese pesemisvajadus on individuaalne. Iga päev tuleks pesta vaid nägu, käsi ja alakeha. NB! Erandiks on haiglas olevad intensiivravi patsiendid.
Pea meeles, et pesemise suund peab olema puhtamalt mustemale. Arvesta vee valgumise suunda. Liigutused masseerivad.
Erandeid tehakse vastavalt patsiendi soovile ning vajadustele: näiteks pestakse intiimpiirkond esimesena, kui patsiendil on esinenud uriini- või roojapidamatus.
Pesemiseks kasutatav aine ei tohi kuivatada nahka. Liigne pesemine mõjutab naha pH-d aluselises suunas, mis on soodsaks pinnaseks mikroobide vohamisele.
Kuiva ja väga kuiva naha puhul võib pesemisvette lisada spetsiaalset duši- või vanniõli, mis seob niiskust ega kuivata nahka.
Ettevaatust kuuma veega! Ka väikesed nahapõletused liiga kuuma veega võivad olla aluseks nahaprobleemide tekkele.
NB! Kui patsienti pestakse voodis üle kogu keha, siis tuleb ka voodipesu ära vahetada.
Patsiendi pesemine voodis
Riieta patsient lahti ainult nii palju, kui pesemine seda nõuab.
Kui patsient on pesemiseks üleni lahti riietatud, kaetakse ta teki või linaga ning paljastatud on vaid see kehaosa/jäse, mida parasjagu pestakse.
Juuste, hammaste, proteeside, näo ja habeme pesemine
Juuksed on osake meie naha ainevahetusest ja nende välimus peegeldab ka meie üldist tervist. Sobiva hoolitsuse eest saame tänuks tervemad juuksed.
Juukseid tuleb pesta vajadust mööda. Liiga tihe pesemine muudab peanaha ainevahetust ja rasunäärmete tööd, intensiivistades seda.
Juuste pesemisel veega on võimalik kasutada täispuhutavaid juuksepesuvanne ning riputatavaid dušiotsikuga ja täidetava kotiga veeanumaid.
Vesi ei tohi olla liiga kuum, normaalne on 37 °C. Kuum vesi kuivatab peanahka ja juukseid ning seetõttu muutuvad juuksed kuivaks ja hakkavad katkema.
Pead on võimalik pesta ka ilma veeta, peapesupesumütsi või peapesu kinnastega.
Kasuta pesemisel naturaalseid värv- ja lõhnaaineteta pesuaineid!
Kõige parem on lasta juustel kuivada toatemperatuuril. Ka pidev fööniga kuivatamine kahjustab juukseid.
Juustele tuleb kasuks nende harjamine. See parandab peanaha verevarustust ja soodustab juuste kasvu. Kasuta kammimiseks laia piivahega kammi ja spetsiaalseid juukseharju.
Pusade korral on kammimise suund väikeste liigutustega juukseotstest juuksejuure suunas.
Igal patsiendil on oma isiklikud juuksehooldusvahendid nagu kamm või hari ja neid ei tohiks jagada teistega.
Nägu
Kasuta pesemislappi või pesukinnast või pühi sooja vette kastetud pesulapiga:
haige silmad välisnurgast sissepoole;
siis otsmik, põsed, lõug, suu ja nina;
kõrvad ja kael.
Ära kasuta näo pesemisel seepi ega muid vahendeid.
Ninaõõne puhastamine
Kui patsient on võimeline nuuskama, siis kasutada nina limaskesta puhastamiseks pabertaskurätikuid.
Nina võib loputada enne nuuskamist soolalahusega (ninasprei, soolalahuse tilgad).
Võib kasutada ka vatipulki.
Hammaste pesu
Suuhügieeni eesmärk on hoida suu ja hambad puhtad. Suuhügieeniga välditakse hammaste ja suu haigusi ning suurendatakse patsiendi heaolu. Suuhügieen hõlmab igapäevast hammaste, igemete, suu limaskesta, keele, huulte ja proteeside (viimaste olemasolul) hooldamist.
Hammaste pesemine õige tehnikaga aitab vältida hambaemaili ja igemete vigastamist.
Pesemist alusta hammaste välispinnalt ringjate liigutustega, siis liigu sisepindadele ja lõpeta lõikumispinnal.
Liigu harjaga suunaga ülalt alla, mitte risti hammastega.
Hambaid võiks pesta soovitavalt 2 korda päevas: hommikul pärast sööki ja õhtul enne magamaminekut. Üle 2 korra päevas pole hambaid pesta vaja.
Loputada vähese leige veega, kogu hambapastat ei ole vaja suust välja loputada.
Pese vähemalt 2–3 minutit.
Eriti hoolikalt pese hammaste keelepoolseid pindu.
Hammaste puudumisel võib igemeid pesta käsnharjadega või glütseriinipulkadega.
Proteeside hooldus
Pese proteese kaks korda päevas (hommikul ja õhtul) pehme hambaharjaga. Pesemise ajaks eemaldage proteesid suust. Pesta tuleb kogu protees.
Pesemiseks kasutage spetsiaalset proteeside puhastuslahust või vedelseepi/nõudepesuvahendit – viimast muidugi juhul, kui inimene ei ole nõudepesuvahendi vastu allergiline.
Proteese ei tohi harjata hambapastaga (proteesi pind võib kaotada oma kõrgläike, muutuda karedaks ja hapraks).
Proteese võib hoida 3 minutit spetsiaalse desinfitseeriva lahuse sees. See hävitab mikroobid ja seente eosed, mis on võinud jääda proteesi pinnale pärast harjaga puhastamist. Desinfitseeriv lahus hoiab ära pigmendi ja kivi tekke, samuti annab proteesile kõrgläike.
Proteesid asetatakse proteesikarpi, mitte vee sisse. Enne suhu asetamist loputage proteese jooksva kraanivee all.
Habeme hooldus
Enne raseerimist tuleks habemekarvu sooja veega märjaks tehtud rätiga leotada või mikrolaineahjus soojendatud räti all hoida 2–3 minutit, et karvad muutuksid pehmeks.
Eelnev näo pesemine eemaldab surnud nahaosakesed ja aitab vältida raseerija terade ummistumist.
Kasuta raseerimiseks vahtu, geeli või kreemi.
Kasuta ühekordset raseerijat või patsiendi isiklikku habemeajamismasinat.
Loputa nahka külma veega, sest see rahustab nahka ning peatab väikesed verejooksud.
Pärast raseerimist võib nahka hooldada vastavaks kasutuseks mõeldud toodetega.
Keha pesemine ja intiimhügieen
Alusta pesemist ülajäsemetest ja liigu masseerivate liigutustega sõrmede poole, kaenlaalune pese suunaga ülevalt alla viimasena. Kuivata nahk tupsutades.
Vette võib kasta ainult kasutamata pesulappi/kinnast. Kui kastad pesulapi vee sisse, siis pärast kasutamist viska lapp ära.
Võimalus on kasutada ka pesusvamme, mis niisutamisel vahutavad.
Rindkere pese masseerivate liigutustega lahkliha piirkonnani, naiste rindade aluseid puhasta suunaga rindade vahelt keha küljele. Kuivata nahk tupsutades.
Keera patsient külili ja puhasta selg masseerivate liigutustega ning kuivata tupsutades.
Pese jalad masseerivate liigutustega reitest varvasteni. Kuivata tupsutades.
Intiimpiirkonna pesemisel järgi 7 liigutuse reeglit:
Naine (suunaga ülevalt alla) – kusiti suue, sisemised häbememokad (ühelt poolt ja teiselt poolt), välised häbememokad (ühelt poolt ja teiselt poolt), kubemevolt (ühelt poolt ja teiselt poolt) ja siis puhasta kõhupiirkond.
Mees – eesnahk tõmmatakse tagasi, puhasta kusiti pilu suunaga ülevalt alla; puhasta ringja liigutusega peenise pea; lase eesnahk tagasi; puhasta ringja liigutusega peenise keha. Puhasta ülevalt alla suunaga mõlemad munandid ja nende alt; puhasta ülevalt alla suunaga kubemevoldid; puhasta kõhupiirkond.
Vee kasutamisel võid pärast siibri allapanekut kallata kannust loputamiseks vett.
Pesemisel hinda abistatava naha seisundit, pöörates tähelepanu lamatiseriski piirkondadele.
Jälgi põletiku tunnuseid (punetus, turse), kriimustuste ja hõõrdumisjälgede olemasolu, naha värvi muutusi, kuivust, higistamist.
Juba punetavaid kohti ei tohi hõõruda, kloppida ega töödelda ärritavate vahenditega.
Peale pesemist tuleb nahk õrnalt tupsutades kuivatada. Tugevast hõõrumisest tuleb hoiduda!
Kuiva naha kaitseks võib kasutada apteegis müüdavaid lõhnatuid baaskreeme või spetsiaalseid nahahooldustooteid.
Survepunktides võib naha kaitseks kasutada õhukesi kileplaastreid, mis toimivad “topeltnahana”, kaitstes nahka edasiste vigastuste eest ja võimaldades kahjustatud piirkonda samal ajal soovi korral vaadelda.
Küünte hooldus
Küünte ülesanne on kaitsta sõrme- ja varbaotsi. Terved küüned on tugevad, ühtlaselt õhukesed, veidi kumerad, roosakad ja kergelt läikivad.
Küüsi tuleb regulaarselt kord nädalas lõigata ja viilida. Kõige parem on seda teha pärast sooja vee ja seebiga pesemist. Siis on käed puhtad ja küüned pehmed. Puhastada tuleb ka küünealuseid.
Küünte eest hoolitsemisel peaks kasutama isiklikke hügieenitarbeid. Nii väldid küüntel levivaid haigusi, näiteks küüneseent.
Varbaküünte lõikamisel ei tohi küüneservasid ümmarguseks lõigata. Ümmarguseks lõigatud küüneserv võib allapoole pöörduda ja hakata varbasse sisse kasvama.
Kasutatakse vahendeid, mida on võimalik desinfitseerida, et vältida küüneseenhaigust.
Seenhaigusest kahjustunud küünte lõikamiseks kasutatakse küünetange.
Kui märkad küünel muutusi (kuju, paksuse ja värvi muutused), siis küsi nõu perearstilt.
Lisamaterjalina on võimalik kõigil endale tasuta alla laadida „Omastehooldaja käsiraamat“ sellelt lingilt:
