Eesti koolides õpib üle 200 lapse, kes vajavad iga päev intensiivset hooldust, mistõttu nende laste tervisest tulenevad väljakutsed on märksa suuremad kui eakaaslastel. Kuigi seaduse järgi on kõigil lastel õigus haridusele, on hooldusõppe laste puhul pistmist üpris keerukate väljakutsetega. Tihti tunnevad nende laste pered end üksi jäetuna, kuna nende laste osalemist õppetegevustes on isegi koolidel keeruline korraldada.
Hooldusõppe laste eripärad
Hooldusõppe lapsed on sageli mitme erineva puudega, nende abistamine vajab spetsiifilisi teadmisi ja oskuseid. Lisaks intellektipuudele võivad neil esineda liikumisraskused, kõnepuuded, autism ja muud keerulised terviseprobleemid. Paljud neist lastest vajavad pidevat meditsiinilist sekkumist ja hooldust. Samas on tõsi seegi, et hoolimata näiteks kõne puudumisest ja võimetusest oma keha liigutada kogevad ka need lapsed emotsioone ja positiivne stimulatsioon toetab nende arengut soodsas suunas. Haridusega seotud institutsioonidele, eriti koolidele on see kahtlemata korralik proovikivi – tagada hooldusõppe lastele sobivad ning võimetekohased tegevused, pakkuda võimalust kogeda midagi uut ja aidata hoida olemasolev seisund stabiilsena.
Hooldusõppe väljakutsed
Nii nagu kõik lapsed on millegi poolest erinevad, nii ei ole ka olemas kaht täpselt ühesugust või samasuguse võimekusega hooldusõppe last. Iga hooldusõppe laps vajab individuaalset õppeplaani ja tuge, mis arvestaks lapse eripäradega, tervisest tulenevate takistuste, aga ka võimekusega, millised on selle lapse tugevused ja potentsiaal. Lapsi pole mõtet omavahel võrrelda, võtmesõnaks on ikkagi vaid individuaalne lähenemine ja valmisolek arvestada kõikide eripäradega. Siin on koolidel ja õpetajatel väljakutse koht, sest hooldusõppe korraldamine ja elluviimine erineb suuresti tavaõppest ja nende laste koolipäevad erinevad harjumuspärasest üldhariduskooli koolipäevast.
Kuigi Eestis lähtutakse kaasava hariduse põhimõtetest, ei ole enamik meie koolidest kahjuks valmis pakkuma hooldusõpet. Puudu jääb spetsiifiliste õppevahendite soetamise võimalustest eeskätt rahalisest aspektist, samuti on vajaka sobivatest spetsialistidest. Hooldusõppe lapsed vajavad lisaks eripedagoogile veel mitmete tugispetsialistide – logopeed, füsioterapeut jt – abi. Peredele kõige mugavam variant – kodulähedane kool – ei ole hooldusõppe õpilasele alati paraku kättesaadav.
Hooldusõppe laste elu korraldamine pärast koolitee lõpetamist on sageli uus väljakutse peredele. Noor vajab päeva- või ööpäevahoiu teenust, kuid vajadus sellise teenuse järele ületab pakkumise – soovijaid on vähem kui kohti. Lisaks ei ole sellist teenust kerge leida kodu lähedalt, mis teeb olukorra perede jaoks keerulisemaks. Pole ju pakutav teenuskoht, mis asub teises, kodust kaugel asuvas maakonnas, perele enamasti sobiv lahendus. On arusaadav soov, et täiskasvanuikka jõudnud noor elaks ja oleks teenusel pigem kodu lähedal, nii säiliks side kodukohaga ja lähedastel oleks märksa lihtsam oma täiskasvanuks saanud pereliiget külastada.
Hooldusõppe laste peredel on sageli väga suur hoolduskoormus, lapsed võivad vajada abi ööpäev läbi. Ei ole harvad juhused, mil pered väsivad ja vanemad ei jaksa enam enda ja oma lapse õiguste eest seista. Seepärast on oluline ka vanemate toetamine, julgustamine ja jõustamine. Peredel peab olema võimalus tunda, et nad ei ole oma mures üksi, et nad saavad vajalikku abi ja nõu.
Mida on vaja muuta?
Et õpet tõhusamalt korraldada, vajavad koolid rohkem ressursse, et pakkuda hooldusõppe lastele võimalikult kvaliteetset haridust. Pädevad spetsialistid tagavad nii lastele kui peredele kindlustunde, kool peaks olema koht, kust pered saavad vajalikku nõu.
On vaja luua senisest rohkem toetusteenuseid noortele täiskasvanutele, et peredel oleks kindlus – ka pärast kooli lõppu on noortele loodud turvalised teenuskohad, kus nad on hoitud, ja lahendused, mis ei lõika ega lahuta neid peredest ära.
Selleks et hooldusõppe laste ja nende perede elukorraldus igas mõttes paremini sujuks, aitab suurel määral kaasa ühiskonna teadlikkuse tõstmine. Hooldust vajavad lapsed on kahtlemata tavapärasest erinevate vajaduste ja võimekusega, kuid see ei tähenda, et nad vajaksid vähem tähelepanu, armastust ja hoolt. Jääb üle vaid loota, et ühiskond tervikuna muutub ajaga üha teadlikumaks ja sellega koos kasvab ka meie kõigi empaatiavõime.
Pered, kus on kasvamas suure hooldusvajadusega laps, vajavad nii emotsionaalset kui ka praktilist abi, et toime tulla keeruliste väljakutsetega. Kuidas lahendada probleem, et hooldust vajava lapse vanemad ei saa suure hoolduskoormuse tõttu osaleda tööelus ja pahatihti jäävad nad seetõttu kõrvale ka sotsiaalsest elust? Seegi on üks suuri küsimusi, millega rinda pista tuleb ja millele ei pruugi olla lihtsat lahendust. Lootma aga peab, et küsimused, mille esitame, on edasiviivad ning otsustajatele innustavaks käivitajaks.
Hooldusõppe lapsed on täisväärtuslikud ühiskonna liikmed, kes vajavad meie kõigi toetust. Kõik lapsed peaksid saama võimaluse areneda ja õppida oma võimete piires. Vaadeldes, kuidas teised riigid on korraldanud hooldusõppe, näeme, et on olemas piisavalt palju häid praktikaid, mida võiksime ka Eestis rakendada. Õppides teiste kogemustest ja võttes üle parimad lahendused, on meil võimalik luua endagi lastele veelgi parem kasvukeskkond.
Oktoobris 2024 korraldas EPIKoda koos Pärnu Päikese Kooliga hooldusõppe teema- ja inspiratsioonipäeva “Kuidas elad, hooldusõpe?”, kus said sõna nii lapsevanemad, koolide, omavalitsuste kui haridusministeeriumi esindajad. Teemapäeva ülekanne on järelvaadatav siit: https://www.youtube.com/watch?v=95_SmJzLLtU&t=2426s
Lapsevanem Merje Liiv hooldusõppe teemapäeval:
Poeg alustas kooliteed, olles alguses koduõppel. Hiljem, kui tundus, et tema tervislik seisund seda võimaldab, osales ta ka koolis päevaõppes. Kuna laps on suure abivajadusega ja vajab muuhulgas aspireerimist, osales ta õppetegevustes koos tugiisikuga. Mõne aja möödudes, kui lapse tervis hakkas nõrgenema ning sagedaste haigestumiste ja haiglaravil viibimiste tõttu oli puudumisi rohkem kui koolis kohalkäimisi, otsustasime koos kooliga, et poiss jääb edasi koduõppele ning õpetaja hakkab käima tema juures kodus, toimub üks-ühele õpe. Pojale väga meeldivad muusika ja tunnetuslikud tegevused. Ka käivad poja juures kodus tugispetsialistid – füsioterapeut ja tegevusterapeut ning tugiisik. Kõik tegevused on integreeritud õppetööga. Oleme väga rõõmsad, et leidsime pikkade otsingute järel pojale lõpuks sobivaima lahenduse.
Loe Karolini kooli kohta!
Karolini kool on ehe näide sellest, et imelise meeskonna, suure tahtmise ja sihikindlusega on hooldusõppes kõik võimalik. Loe kooli lugu eelmisest ajakirja Sinuga numbrist!
Eestis on rohkem kui 200 last,
kellel on sügav puue
ja kes käivad ka koolis.
Neil on vaja pidevalt hoolt ja abi,
sellepärast nimetatakse nende õppimist: hooldus-õpe.
Need lapsed ei õpi kirjutama ega arvutama,
nad õpivad ennast väljendama
ja lihtsamaid tegevusi tegema.
Selleks, et hooldus-õpe oleks parem,
tuleb koolidele rohkem raha anda
ja lapse-vanemaid rohkem toetada.
Tuleb mõelda ka sellele,
mis saab siis,
kui puudega laps suureks kasvab
ja kool läbi saab.
On vaja rohkem hoiu-teenuse kohti,
näiteks päeva-keskuses
või hoolde-kodus.
