KUULA ARTIKLIT
Eakate ja dementsusega lähedaste hooldusküsimus on peredele emotsionaalne ja pingeline teema. Millele tasub tähelepanu juhtida eaka või dementsusega inimese koduhooldusse või hooldekodusse suunamisel, aitavad selgitada MTÜ Elu Dementsusega juhatuse liige Seidi Soini-Lillipuu, Põlva valla hooldekodu juhataja Anne Nook ja Koduhooldus OÜ juhatuse liige Sirje Talvistu.
Põlva valla hooldekodu juhataja Anne Nook. Foto: erakogu
Kõik asjaosalised kinnitavad, et oma pereliikme hooldekodusse või koduhoolduse teenusele panekule eelneb tihti raske koorma kandmine. Pere püüab algul hooldada oma eakat või dementsusega lähedast ise, kuid see kõik tuleb pereliikmete endi elude arvelt ning nõuab nii suuri vaimseid, füüsilisi kui ka majanduslikke ressursse.
„Ma näen tihti peresid, kes peavad hooldama dementsusega eakat või siis lamajat, kellel on vaja kogu aeg mähkmeid vahetada. Samal ajal on sul oma töö, võib-olla ka väikesed lapsed. Dementsusega inimesega ongi päriselt raske. Ta võib omapäi kõndima minna ja kui sa räägid talle ühe jutu ära, siis räägid seda juttu võib-olla 5–10 minuti pärast jälle,“ valgustas hooldekodu juhataja Nook.
2018. aastast Elu Dementsusega ühingusse kuuluva Soini-Lillipuu sõnul ei tähenda dementsuse diagnoosi saamine kohe seda, et maailm kukub kokku. „Tegemist on väga kompleksse haigusega, millel võib olla üpris pikk kulg. Oma isikliku näitena võin öelda, et minu isal läheb hooldekodus praeguseks kaheksas aasta.“
Kas alustada koduhooldusest ja jätkata hooldekodus – see sõltub eeskätt inimese enda seisundist. „Ega üks välista teist, aga kusagil tuleb lõppeks piir ette ja siis peab ikkagi valima 24/7 asutuse. See ei ole parim ega halvim lahendus, vaid lihtsalt selle konkreetse inimese olukorrast tingitud reaalne vajadus,“ nentis Soini-Lillipuu ja lisas: „Loodame ühingus Elu Dementsusega olla abiks just nendele inimestele, kes on oma lähedasega kodus. Selline toetava suunitlusega ühing on vajalik – on ju eestlane teatavasti pigem vaikides kannataja ja hästi perekeskne, valitseb suhtumine, et mis ma ikka oma muret teisele kurtma lähen, teisel on muresid kindlasti veel rohkem.“ Nii aga jäädakse tihtipeale oma muredega üksi.
Järjekord kuni pool aastat
„Tihti helistatakse ja küsitakse kohta. Saan kohe aru, et sellel perel on juba piir käes ja nad enam ei jõua. Kuid mul ei ole kohta anda. Kohad on täis. Mõnikord on inimesed pool aastat või isegi aasta järjekorras, kuna lihtsalt ei ole kohti saada,“ nentis Nook.
Soini-Lillipuu sõnul on hooldekodu kohtade vajadus pärast hooldusreformi pigem kasvanud, kuna paranesid rahastusvõimalused. „Praegu on kohti igatahes vähem kui inimesi ja pealekauba vajavad dementsuse diagnoosiga inimesed neile eraldi kohandatud tingimusi.“
Miks hooldusteenuseid vajav inimene ehk liiga kauakski koju jääb? Osaliselt peitub vastus lähedaste emotsioonides ja hirmudes. „Kas hooldekodu on ikka turvaline koht? Kas minu ema, õde või vend on seal ikka hästi hoitud? Kas temaga käitutakse väärikalt? Ometi ei ole hooldekodu mingi eriasutus, vaid täitsa vabatahtlik avatud ustega koht, kus lähedane tulenevalt oma diagnoosist parasjagu elab,“ rääkis Soini-Lillipuu.
Hooldekodusse ja koduhooldusele minek peab olema pere ja lähedase ühine otsus, vägisi peale sundida seda ei saa. „Kui vanem on nõus ja ka pere lihtsalt enam ei jõua, siis soovitan peredel lahti lasta. Me võtame hoolduse üle ja saame sellega suurepäraselt hakkama. Mõnel lapsel on oma vanemast raske loobuda, raske harjuda mõttega, et nüüd panen ta vanadekodusse. Aga teinekord on probleem hoopis selles, et laps on nõus, aga tema ema või isa ei ole nõus,“ sõnas Nook.
Põlva valla hooldekodu. Foto: erakogu
Hooldekodu kui inimese viimane kodu
Vajadus hooldekodu järele tekib Soini-Lillipuu sõnul tavaliselt siis, kui dementsusega lähedasega koos elamine on muutunud väga keeruliseks ja pingeliseks – hakkab tööelu segama, perel on vaja eaka kõrvalt ka lastega tegeleda ning tavapärane elurütm saab juba märkimisväärselt häiritud.
Hooldekodu juhi Nooki sõnul on hooldekodude eesmärk luua elanikele turvaline õhustik: „Kui eakad tulevad hooldekodusse, siis nad jätavad ju maha oma eelmise kodu, enamasti tulevad nad oma viimasesse koju. Meie eesmärk on luua õhustik, et nad tunneks end siin koduselt ja hoituna,“ ütles Nook.
Koduhooldus OÜ juhatuse liige Sirje Talvistu toob välja, et hooldekodu üheks plussiks on enamasti rohkem vestluskaaslasi kui koduhoolduse puhul – alustades näiteks toanaabrist. 26 aastat eakatega tegelenud Nook lisas juurde, et tihti on eakatel üksi kodus olles igav.
„Meil oli kunagi üks pisut dementne klient, kes alguses nuttis ja oli lähedaste peale pahane. Tal olid asjad pakitud ja ütles, et läheb koju. Järgmisel päeval nägi, et me anname süüa, keegi ei pahanda temaga ja temasuguseid on seal palju, käiakse koos söömas. Me arvasime, et siin võib minna harjumisega nädal kuni kaks, aga juba järgmisel päeval oli ta kõik omaks võtnud ja ajas teistega juttu. Tal ei olnud enam igav,“ rääkis Nook.
Nook tõi välja, et harvad on need juhud, kui hooldekodusse tulev inimene saab taas ise toimetulevaks, kuid seda enam toovad sellised paranemised rõõmu. „Mõned on näiteks insuldi tagajärjel mõnda aega voodihaiged, aga nad paranevad, hakkavad tegevusterapeudi abil kõndima ja on peagi võimelised juba kodus üksi hakkama saama. Kui tervis võimaldab, siis ei pea tingimata jääma hooldekodusse, mis võib kohati olla rahaliselt kallim variant kui igapäevane koduhooldus,“ leiab Nook.
Hooldekodus ootab Nooki sõnul eakaid soe söök, puhtad voodid, puhtad riided, hooldajad aitavad pesemise ja muude toimetustega ning tegevusjuhendaja eestvedamisel tehakse erinevaid käelisi tegevusi. „Kui perearst teeb suunamise, siis saame võimaldada ka Põlva haigla füsioterapeudi teenust, mille osutaja tuleb kohapeale. Meelelahutusliku poole pealt loeb tegevusterapeut elanikele ette ajalehti ning koos mängime ka bingot, mis kõigile väga meeldib. Olulised on ka tähtpäevad ning meil käib palju esinejaid.“
Küll aga peab arvestama, et Põlva valla hooldekodus on kolme hoone peale 77 kohta ning järjekorras üle 50 inimese ehk koha saamine võib võtta pool aastat või isegi kauem.
Koduhooldus kui personaalne lahendus
Koduhooldus OÜ juhi Talvistu sõnul sõltub koduhoolduse valimise otsus pere enda võimalustest. „Esimene asi on üldjuhul see, et kui kodus on olemas inimene, kes saab temaga tegeleda, siis pole koduhooldusteenust vaja. Vajadus koduhoolduse järele tekib siis, kui teised pereliikmed käivad tööl ja hooldust vajav inimene jääb üksinda koju,“ selgitas Talvistu.
Nook tõi välja, et kui vanasti elas peres mitu põlvkonda koos, siis nüüd enam tavaliselt nii ei ole. „Tihti elavad lapsed üldse välismaal – Hispaanias, Soomes või mujal. Loomulikult ei jõua nad käia vanemaid tihti vaatamas. Koduhooldusteenus ongi eeskätt selleks, kui sul pole võtta last või naabrinaist, kes aitaks sul poes või arstil käia,“ leiab Nook.
Koduhoolduse puhul on oluline välja selgitada perekonna soovid ja vajadused ning seejärel leitakse sobiv lahendus.
„Käime kindlasti kohapeal tutvumas olukorraga ja arutame pereliikmetega läbi, mis oleks kõige otstarbekam ja tõhusam. Mõne hooldatava juures me käime igal hommikul, lõunal ja õhtul, aga mõne teise juures jällegi ainult teatud päevadel, kui kedagi lähedast kodus ei ole. Meil ei ole sellist reeglit, et kõik peavad just ühe ja sama lahenduse järgi talitama,“ rääkis Talvistu.
Personaalne hooldamine kodus on Talvistu sõnul hooldekodus pakutavast teenusest kallim, kuna hooldekodus saab üks hooldaja tegeleda mitme kliendiga, samas kui koduhoolduses tuleb sõita klientide juurde eraldi ning tegeletakse ainult temaga.
Soini-Lillipuu lisab, et koduhooldus võib olla dementsusega lähedasele väga asjakohane ja pikaajaline. „Kuni tullakse toime igapäevaelu normaalsusega, et päev on päev ja öö on öö ning segasusseisundeid ja muid suuri häirivaid märke leidub vähe. Kuid see haigus on hästi salakaval,“ hoiatas Soini-Lillipuu.
Talvistu tõi välja, et teenusele otseselt järjekorda ei ole, kuid graafikute paika panemine nõuab veidi aega. Koduhoolduse suurima plussina toob ta välja patsiendile antud võimaluse jääda elama edasi oma koju. „Tavaliselt inimesed armastavad oma kodus olla. See ei pruugi isegi olla nii euroremonditud ja peen koht, aga see on siiski tema kodu ja seal ta tunneb ennast turvaliselt – ta tunneb end seal kodus.“
Kui olukord pole veel tõsine ja dementsus ei ole inimese minapilti liiga palju muutnud, võib Soini-Lillipuu sõnul täiesti kaaluda koduhoolduse teenust. „Mina oleksin samuti oma isale koduhooldust soovinud, aga meie teekond oli teistsugune ja see ei olnud võimalik. Sellepärast valisime kohe hooldekodu.“
Koduhoolduse teenus hõlmab Talvistu sõnul väga suures osas tööd mähkmetega, millele lisanduvad pesemine, söögi valmistamine, söötmine, vestlemine ja vajadusel koristamine. Ühe kliendi juures võib aega minna tund, samas teise juures näiteks kolm. Talvistu peab oluliseks koostööd koduõendusteenuse osutajatega, et kodus olev hooldatav oleks ka meediku pilgu all.
„Dementsus on justkui vihmavari ja selle all on erinevad diagnoosid nagu Alzheimer, Parkinson ja teised dementsuse vormid. Kui on ikkagi näha ebamääraseid häireid, siis tasuks kuulata sisetunnet ja konsulteerida arstiga, et kas see ikkagi on normaalne vananemise osa,“ lõpetas Elu Dementsusega juhatuse liige Soini-Lillipuu.
Tark lähedane
Elu Dementsusega MTÜ sai hiljuti valmis veebilehe tarklahedane.ee, kus leiab vajalikku infot ja nõuandeid teekonna algusest dementsusega, selle diagnoosimisest, elust hooldekodus, lisaks muud praktilist nõu.
Kui vana-inimene ei saa enam ise-seisvalt hakkama,
peavad tema lähedased mõtlema,
kuidas edasi minna.
Tavaliselt on 2 valikut:
Kodu-hooldus tähendab,
et keegi käib vana-inimest hooldamas
tema enda kodus.
Kuigi oma kodu on inimesele armas,
võib hoolde-kodu olla parem valik.
Hoolde-kodus saab teiste vana-inimestega vestelda,
siin on arsti-abi käe-ulatuses.
Hoolde-kodudes on vähe kohti,
sinna saamiseks tuleb kaua oodata.
