KUULA ARTIKLIT
Kadri Palk on EPIKoja haridus- ja tööalase huvikaitse nõunik. Seekord jagab ta mõtteid isiklikul teemal – kuidas toimus kohanemine omastehooldaja rolliga. Kuidas see kogemus on tema elu muutnud ja milliseid õppetunde ta selle käigus on saanud?
Kadri Palk ütleb, et kui varasem lähedase hooldamise kogemus puudub, siis on teadmatust ja hirme omajagu. Foto: Tiiu Hermat
Emotsioonid
Ühel päris tavalisel päeval helistatakse ja antakse teada, et minu väga lähedase inimesega on juhtunud õnnetus. Kiirabi viis ta haiglasse, kuid milline on ta seisund, pole teada. Esimesed mõtted, mis kõne ajal ja selle järel pähe tulevad, on valdavalt rahulikud, esialgu ei tundugi olukord väga hull olevat. Mõne tunni pärast õnnestub saada haiglast täpsemat infot ja nüüd selgub, et lähedase seisund on väga raske ning võimalik, et see halveneb veelgi. Valmis tasub olla kõigeks, arstid ei julge midagi lubada. Säärase uue teadmisega kohanemine on juba märksa keerulisem. Kui esimene ehmatus ja peataolek pisut taanduvad, hakkavad peas keerlema kõiksugu mõtted; minu suurim soov on päästa, mis päästa annab. Juurdlen endamisi, mida oleks võimalik teha, et lähedasele oleks tagatud parim abi ja tugi, ahmin kõikjalt infot kokku – kuni ühel hetkel vilksatab peast läbi ehmatav uid, et kõik ei olegi enam minu võimuses, minu teha. Peab vaid lootma, et meedikud oskavad ja suudavad aidata. Juba ongi öeldud välja, et kui elu õnnestub päästa, siis vajab lähedane edaspidi ikkagi väga palju abi, tõenäoliselt ka igapäevaelu toimingutes. Unetunde jääb üha vähemaks, mure närib. Pea on murest lõhkemas. Tõrjun eemale mõtet, et ma võin temast päriselt ilma jääda.
Möödub nädalaid teadmatuses. Pea kolm kuud hiljem võime kergemalt hingata – elu on päästetud! Järgmiseks peame välja mõtlema, kuidas edaspidi igapäevaeluga toime tulla. Tänaval vastutulevaid inimesi vaadates vasardab peas – näe, tema ja see seal, nemad saavad küll kõndida, miks siis minu lähedane enam ei saa?
Teadmatus ja hirm
Kuna varasem lähedase hooldamise kogemus puudub, siis on teadmatust ja hirme omajagu. Haigla koridoris külastusaega oodates lasen pilgul libiseda mööda seintel olevaid infomaterjale. Siin on väga vajalikke, raske diagnoosiga toimetulekut käsitlevaid voldikuid, kuid seda seisundit, millega seisab silmitsi minu lähedane, ei kirjelda neist ükski. Üks asi on lugeda, teine asi päriselt tegutseda nii, et hooldust vajav lähedane viga ei saaks ja ma ka ise abistajana endale liiga ei teeks. Kõik pereliikmed peaks end tundma uue elukorralduse juures võimalikult hästi ja loomulikult. Kuidas teised sarnase kogemusega pered hakkama saavad, mida oleks neilt õppida, kellelt nõu küsida? Ma ju ei oska, see kõik on nii spetsiifiline, vajab eriteadmisi ja -oskusi, kes mulle neid õpetaks?
Üks asi on lugeda, teine asi päriselt tegutseda nii, et hooldust vajav lähedane viga ei saaks ja ma ka ise abistajana endale liiga ei teeks.
Otsin peas lahendusi, kuidas korraldada edasine elu selliselt, et kogu perel oleks võimalik jätkata seniseid tegevusi – käia tööl, koolis, lasteaias, kaotamata sõpru, lähisuhteid, leida tahet edasi tegutseda ja püsida kõigest hoolimata optimistlik, et toetada abivajavat pereliiget. Seda kõike on keeruline, et mitte öelda võimatu ette kujutada, kuna olukord on meie kõigi jaoks uus.
Aeg-ajalt taban end kahetsemas seda, et aastaid tagasi meditsiiniõpingud pooleli jätsin – lihtsalt tundsin tollal, et pole piisavalt julge. Ja nüüd siis selline lugu… Pean alustama sisuliselt nullist, et õppida orienteeruma terminite ja mõistete rägastikus.
Esimest korda sai Kadri Palk omastehooldaja rollist päriselt aru siis, kui pereliige pärast juhtunud õnnetust koju saabus. Foto: Pille-Riin Pihlak
Uue rolli omaksvõtt
Omastehooldaja rolliks valmistusin mitu kuud. Sel ajal oli pereliige veel raviasutuses ja sealne personal jagas näpunäiteid ning nippe, kuidas kodus hooldust korraldada. Lisaks sain töötajate kõrval mõned võtted ise läbi proovida. Pelg oli endiselt suur, kartsin, et ei saa hakkama, ei oska õigesti ja võin oskamatusest midagi hoopis ära rikkuda.
Esimest korda sain omastehooldaja rollist päriselt aru siis, kui pereliige ligi viis kuud pärast juhtunud õnnetust esimest korda koju saabus. Selleks ajaks oli selge, et abi vajab ta ööpäev läbi ja tõepoolest kõiges. Suur kasu oli paarikümneaastase omastehooldaja kogemusega inimesega kohtumisest. Ta rääkis enda elust, kirjeldas, kuidas oma eluolu korraldab ning mille abil end ise toetab, et jaksata. Lisaks andis ta nii mõnegi tulusa soovituse näiteks teenuste taotlemise osas.
Esimest korda sain omastehooldaja rollist päriselt aru siis, kui pereliige ligi viis kuud pärast juhtunud õnnetust esimest korda koju saabus.
Tugi ja võrgustikud
Kui su väga lähedane lebab intensiivravi osakonnas ja keegi ei tea, kas ta homset näeb, on tunne, nagu oleksid vati sisse uputatud. Sa justkui näed ja kuuled, aga samas ka mitte. Taipad intuitiivselt, et kui selle osakonna arstid-õed-hooldajad sinuga rääkides pilkkontakti väldivad, on asi ilmselt märksa tõsisem, kui see kellelegi meeldiks. Ja kuulda korduvalt hoiatust, mis kõlab resoluutse keeluna – palatis ei tohi ühtki pisarat valada! – see kõik tekitab segadust ja süvendab hirme. Kuidas ma peaksin oskama sellises olukorras käituda? Soovitus rääkida lähedasega võimalikult palju tundub samuti arusaamatu – kuidas ma tulen ja lobisen tühja-tähja, kui tema võitleb siin kogu aja oma elu eest?! Kuid siiski, mäletan suurepäraselt ta esimest emotsiooni – imestunud kulmukergitust, kuuldes, et president on kihlunud. Jah, rääkida tasub ka tühjast-tähjast, isegi kui see tundub ebaoluline.
Tulin mõttele uurida osakonna töötajatelt, kas haiglas on ka psühholoogi, kellega saaksime rääkida. Selgus, et on. Kohtusin temaga mitu korda. Sain nendelt kohtumistelt palju abi ja tuge. Loodan, et nüüd soovitavad meedikud juba ka omal algatusel patsientidele ja nende lähedastele palliatiivravi poolt pakutavaid võimalusi, mida osutavad näiteks psühholoog ja hingehoidja.
Meie tundsime küll suurt tuge isegi täiesti võõraste inimeste poolt. Sellest oli palju abi, sest juba tunne, et keegi kasvõi ainult mõttes saadab häid soove, aitas pisut jälle edasi.
Teatud mõttes on selline ränk üleelamine nagu lakmuspaber. Väga paljud inimesed hoolivad ja tahavad toeks olla. Mõistetav on seegi, et paljudele tundub keeruline ühendust võtta või vestlust alustada, sest sõnad tunduvad sellises olukorras täiesti tühised. Meie tundsime küll suurt tuge isegi täiesti võõraste inimeste poolt. Sellest oli palju abi, sest juba tunne, et keegi kasvõi ainult mõttes saadab häid soove, aitas pisut jälle edasi.
Lähedane sõbranna helistas mulle mõned päevad pärast juhtunut. Ta alustas kõnet selgelt ja konkreetselt: “Kuulsin, mis juhtus. Palun ütle, kuidas ma saan aidata?” See oli nii meeldejääv, et tükk aega hiljem pidin temalt tagantjärele küsima, et kuidas ta küll oskas just niimoodi, õigesti vestlust alustada? Ta vastas, et tegelikult, olles kuulda saanud, mis juhtus, oli ta kõigepealt nutnud peatäie, siis kuivatanud pisarad, mõistes, et nendest pole mulle abi. Ja pärast seda ta helistas, andes märku – nii, nüüd ma käärisin käised üles ja olen valmis aitama!
Kadri praktilised nõuanded omastehooldajatele
◾Lase end aidata, toetada. Kuigi tundub kohatu minna raskel ajal kinno või teatrisse, ära lükka kutseid sellepärast tagasi. Iga hetk, mil saad mõtted mujale, annab jõudu vajalikul ajal tugev olla.
◾Julge küsida!
➖ Meedikutelt, kuigi neil sageli pole aega pikalt vestelda. Ole kannatlik, väldi nõudlikku tooni, kuid rõhuta, mida sina või su lähedane vajate, ja miks – kas infot, nõustamist, tõendit vms. Väljenda ka rõõmu ja rahulolu, mitte ainult valu.
➖ Sarnase kogemusega inimestelt – uuri, ehk on olemas mõni ühing või organisatsioon, kust leiaksid saatusekaaslasi.
➖ Sotsiaalmeedia on paljukirutud, kuid samas ka kiidetud kanal. Olin ise just otsustanud, et sulgen lähiajal enda sotsiaalmeedia konto, sest tundus, et kulutan seal liiga palju aega, mida võiks märksa paremini kasutada. Kuid uues olukorras olles sain just sealtkaudu nõu küsides palju häid soovitusi – info liigub kiiresti. Konto on siiani kasutuses.
➖ Ametnikelt – KOV, SKA, Töötukassa – isegi kui algul on raske ja ei jätku jõudu oma lugu uuesti ja uuesti rääkida, siis see on vajalik, et saada parim võimalik abi. Vajadusel võid mõne hea tuttava appi paluda asjaajamise korraldamisel, kui tunned, et ise ei jaksa.
◾Julgus muutusteks. Kohanemine omastehooldaja rolliga võib kaasa tuua tõdemuse, et üht-teist tuleb elukorralduses muuta. Küsi endalt otse – mida, millisel määral ja kuidas? Kas muutmist vajaks kodune olukord, töötamine või mõlemad? Ja kui see on vajalik, siis julge vastu võtta otsus. Pea meeles, sa tuled hooldaja rolliga toime seni, kuni ise jaksad ja läbi ei põle. Selleks et jaksata, peabki suurema eesmärgi nimel mõnikord oma hirmud alla suruma ja vajadust mööda midagi otsustavalt muutma.
Kadri Palk on EPIKoja nõunik,
aga ka omaste-hooldaja.
Tema lähedane sattus õnnetusse
ja vajab nüüd pidevalt abi.
Kadri jagab oma kogemusi,
kuidas omaste-hooldajana paremini hakkama saada.
Tuleb õppida uusi oskusi,
et anda lähedasele õiget ja vajalikku abi
ja mitte endale liiga teha.
Tuleb hästi läbi mõelda,
missuguseid muutusi tuleb teha pere-elus,
et lähedane oleks hooldatud
ja omaste-hooldaja tunneks end hästi.
Kui omaste-hooldajal on vaja nõu või abi,
tuleb seda julgelt küsida igalt poolt:
arstidelt ja ametnikelt,
sõpradelt ja teistelt omaste-hooldajatelt,
isegi sotsiaal-meediast.
Iga nõu-anne ja hea sõna on abiks!
