Omastehoolduse tugirühmad

Raili Mägi | Omastehoolduse spetsialist, Hiiumaa sotsiaalkeskus

Helle Lepik | Juhatuse liige, MTÜ Eesti Koduabi Selts

Kadi Neubauer | Tugigruppide koordinaator, Dementsuse Kompetentsikeskus

VÕRGUSTIK

KUULA ARTIKLIT

Lähedase või pereliikme hooldaja igapäevaelu on sageli keeruline ja nõudlik ning hooldustöö pikaajaline. Omastehooldajad, kes päevast päeva pühendavad oma aja, energia ja südame lähedaste heaolule, panevad kõige selle keskel omaenese heaolu, huvid ja tervise tagaplaanile või unustavad hoopis. Hooldajad kogevad sageli kurnatust ja üksindust, mis suurendab muu hulgas depressiooni riski. Seetõttu on oluline, et hooldaja tervist ja heaolu toetavad tegevused oleksid kergesti ligipääsetavad, kodulähedased ja taskukohased. Siin on kohalike omavalitsuste roll hooldajate heaolu parandamisel märkimisväärne, isegi väga väikeste tegudega, nende tööd märgates ja tähtsustades, võivad nad oluliselt mõjutada omastehooldajate toimetulekut ja elukvaliteeti.

Riikide võrdlus on andnud kinnitust, et omastehooldajad on oma töösse väga pühendunud inimesed ning ei kaldu süüdistama (kuigi seda oleks kerge teha ja seda võiks eeldada) hoolduskohustust oma halvenenud tervislikus seisundis ega pea seda peamiseks tervist mõjutavaks teguriks. Vaatamata sellele, et peaaegu kõikides omavalitsustes on olemas terviseprofiil ja selle tegevuskava, ei käsitleta seda valla üldise arengukava lahutamatu osana ja seepärast ei pööra vallajuhid ega sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna töötajad piisavalt tähelepanu tervise ja heaolu temaatikale, sh omastehooldajate igapäevaeluga toimetuleku ja tervise toetamisele.

Hiiumaa eeskuju: pikaajaline tugi sotsiaalkeskuses

Hiiumaa sotsiaalkeskus on Hiiumaa valla hallatav asutus, kus juba aastaid käib koos omastehooldajate kogemusrühm. Tagasivaatavalt võib öelda, et just Kärdla linnas loodi juba selle sajandi alguses üks vabariigi esimesi lähedast või pereliiget hooldavate inimeste toetusgrupp ja olenemata võimudest on see töö jätkunud ja kogunud hoogu, arenenud siiani. Toetusgrupi eestvedaja on viimased aastad olnud väsimatu Raili Mägi, kelle tööd omastehooldajate hulgas  on  märgatud ja kes täna töötab sotsiaalkeskuses omastehoolduse palgalise spetsialistina.

Järjepidev ja planeeritud tegevus

Hiiumaal tegutseb omastehooldajate tugirühm järjepidevalt aastast 2011. Koos käiakse iga kuu viimasel neljapäeval. Aastane tegevusplaan arutatakse rühmas läbi ja koostatakse jaanuaris, päevakohane info ilmub iga kuu juba Hiiu Teatajas.

Algusaastatel, kui kõik oli  veel uus, rääkisime palju oma muredest, probleemidest. Saime teistega jagamisest palju jõudu ja tuge, tundsime toetava õla tunnet ja tekkis usaldus rühmas. Lisaks murede jagamisele saime ka palju lahendusi, uut teavet teenustest, abi- ja hooldusvahenditest, nõu ja abi teistelt oma valdkonna tunnustatud asjatundjatelt, silmaring laienes. Kokkusaamiselt läksime koju uue energiaga, kuid samas oli kogu aeg mure paariks tunniks üksi jäetud lähedase pärast − kas ja kuidas ta ikka hakkama saab, mis on ohud ja kas temaga on kõik hästi. Tasapisi tekkis arusaam hoolduskoormuse jagamisest, oli ju ka teisi pereliikmeid, kes said hooldamisega lühiajaliselt hakkama. See võimaldas kogemusrühma kutsuda häid lektoreid kaugemalt, liikuda ise, pikendada omavahelisi vestlusi, jääda tugirühma veidi kauemaks.

Hooldatava lahkudes saime toetust ja mõistmist oma tugirühmast. See raske aeg kestab kaua... Tänu erinevatele koolitustele, tekkinud omavahelisele usaldusele saame aidata ka teisi ja meie poole pöördutakse julgesti.

Tänaseks on kujunenud olukord selliseks, et lisaks rühma kokkusaamistele on ka palju individuaalset jõustamist, kodukülastusi, lihtsalt ära kuulamist. Traditsiooniliselt toimub augustis või septembris kahepäevane eestisisene pikem reis, ikka selleks, et saaksime taas oma ülemäärasest hoolduskoormusest välja, uusi kohti näha, igapäevasest midagi erinevat kogeda, oma tassi täita.

Juba aastal 2011 hakkasime novembri viimast neljapäeva nimetama Hiiumaa omastehooldajate päevaks ja seda päeva ka natukene pidulikumalt tähistama. Me oleme seda väärt! Mõtteid on palju, kohesest vajadusest tulenevaid ja ette vaatavaid –  küllap keegi kunagi leiab võimaluse kaasa mõelda…

Kui lähedase hooldajal läheb hästi, võidavad kõik. Omavalitsuste ülesanne on muuta heaolu lihtsaks ja kättesaadavaks, pakkuda ennetusvõimalusi ning julgustada hooldajaid ka enda eest hoolt kandma.

Üle-eestiline tugivõrgustik: Dementsuse Kompetentsikeskus

Ühe järjekordse tugigrupi lõppedes tõuseb üks lähedane toolilt ja jagab omi mõtteid: „Teate, kui ma täna siia tulin, siis esiteks ma olin skeptiline, kas selline suhtlusvorm mulle üldse sobib. Teiseks, ma arvasin, et mind ei saa nagunii aidata. Aga peale kahte tundi olen ma oma meelt muutnud: mind kuulati siin ära, anti häid soovitusi, kuidas oma lähedasega suhelda, ning pakuti meie pere probleemidele lahendusi, mida edasi teha. Kui ma siia tulin „suure raske seljakotiga“, mis oli täis muresid, siis lahkun ma siit „hoopis kergema kotiga“, mis on täis soovitusi, mida proovida ja katsetada. Aitäh teile, et mind aitasite!“ Selline tänukõne jääb tugigrupijuhile meelde ja poeb südamesse. Lähedaste antud tagasiside ongi see, mis annab ka tugigrupijuhile jõudu ja innustust tegutseda edasi.

Dementsuse Kompetentsikeskuse (edaspidi: DKK) tugigrupivõrgustikus on ligi 30 tugigruppi üle Eesti – Narvast Kuressaareni ja Tallinnast Võruni (sh virtuaalsed tugigrupid). Vabatahtlikke tugigrupijuhte on üle 50. Kuigi Eestis ei ole vabatahtlike liikumine nii populaarne kui Lääne-Euroopa riikides, leidub Eestis inimesi, kes soovivad üheskoos head teha. Tihti on selle ajendiks isiklik kokkupuude ja tugigrupi kaudu on suurepärane võimalus anda oma kogemust edasi teistele. Tugigrupijuhtide seas on nii tegevusterapeute, sotsiaaltöötajaid, medõdesid, kogemusnõustajaid, aga ka väga palju lähedasi. Lähedased, kes on selle teekonna läbinud, võivad tunda, et nad ei saanud oma lähedast piisavalt tema haiguses aidata, kuid juhtides tugigruppi, saavad aidata teisi.

Uue tugigrupi loomisel on DKK meeskond abiks nii nõu kui ka jõuga. Püüame igat tugigruppi avada seminariga, kuhu on oodatud kõik huvilised − lähedased, sotsiaal- ja tervishoiu töötajad, samuti ka kogukonna liikmed, kes soovivad dementsusest rohkem teada saada. Seminaril räägitakse, mis on dementsuse olemus, millised on esmased sümptomid, kuidas dementsust ennetada, kuidas konfliktivabalt suhelda, keskkonda kohandada, tutvustatakse DKK ja kohaliku omavalituse teenuseid.

Turvaline ruum jagamiseks

Tugigruppide toimumiskohad on erinevad – mõned on kohalikes raamatukogudes, päevakeskustes, ka hooldekodudes või kohaliku omavalitsuse ruumides. Kohtumistel on kõige olulisem konfidentsiaalsus – st väljaspool tugigruppi ei räägita teiste lugusid nimesid nimetades. Tugigrupis on kõigil õigus sõna saada ja oma kogemust jagada, aga on ka õigus vaikida. Lubatud on emotsioonid, kui on vaja nutta, siis võib nutta, kuid pigem püüame naerda ja seda vahel läbi pisarate.

Hooldamine on raske töö.

Tihti unustab hooldaja oma tervise,
ja võib tunda ennast üksikuna
või väsinuna.

Selleks,
et tunda ennast paremini,
on olemas palju tugi-rühmi.

Hiiumaal on hooldajatele oma tugi-rühm.

Nad käivad koos sotsiaal-keskuses.

Nad on kohtunud juba palju aastaid.

Tugi-rühmas saavad hooldajad rääkida oma muredest
ja küsida teistelt nõu ja tuge.

Tugi-rühm annab neile uut jõudu.

Tugi-rühmad on ka Dementsuse Kompetentsi-keskusel.

Rühma juhivad vaba-tahtlikud.

Tihti on juhiks inimene,
kes on ise kedagi hooldanud.

Rühmas räägitakse dementsusest
ja kuidas sellega toime tulla.

Tugi-rühmas kehtib reegel:
Rühmas räägitud juttu teistele edasi ei räägita.

See on turvaline koht,
kus võib nutta
ja võib ka naerda.

Kui inimene läheb tugi-rühma,
siis hakkab tal kergem.