Mine avalehele Liigu põhisisu juurde

Tõnu Poopuu: Koostöö fenomen peitub inimestevahelistes suhetes

Anneli Habicht | EPIKoja tegevjuht

Pärnu linn on üks haldusreformis suurema muutuse läbi teinud omavalitsustest Eestis. Kuidas on liitumine Sinu hinnangul sotsiaalhoolekannet mõjutanud?

Endistes valdades (Audru, Paikuse, Tõstamaa), kes linnaga liitusid, on teenuste vajadus olnud suurem, kui välja on paistnud. Linnal on oma kompaktsuse tõttu ka rohkem võimekust olnud. Nii mõnelgi juhul on piirkonnas olnud teenused teistmoodi korraldatud või neid pole üldse korraldatud. On üsna keeruline ühinenud omavalitsuses ühise standardi järgi teenuseid pakkuda nii keskuslinnas kui osavaldades. Ühtlustamine on toonud ka abivajajate jaoks stressi. Inimene ei pruugi tajuda, miks mingi muutus toimus. Kommunikatsioon peab olema juhitud, see ei tule iseenesest. Ühelt poolt me teame spetsialistidena, mis standard peab abivajaduse hindamisel ja teenusel olema. Teine asi on, kas see ka inimesele arusaadav on.

Kuidas üldse Pärnus hinnatakse puudega inimese abivajadust? Millist metoodikat kasutate?

Piirkonna sotsiaalkonsultant teeb esmase infokorje. Kui tekivad mingisugused spetsiifilised vajadused, siis kaasatakse hindamisse ka peaspetsialistid. Reeglina on need eakate ja puuetega inimeste teemad, hoolduskoormus, lastekaitse. Meil on riigi poolt soovitatud standardne hindamisvahend, mida oleme kohandanud.

Oled seda ametit pidanud nüüdseks 1,5 aastat. Mida pead suurimaks tööalaseks saavutuseks?

Sotsiaaltöös on keeruline öelda, et vot seda on nüüd teinud üks inimene. Aga on asju, mis on nii-öelda minu ajal jõudnud eesmärgile. Näiteks mäluhäiretega inimeste päevakeskus on käivitatud riigi toel lõpuks pärast pikki arutelusid ja võitlusi. Pärnumaal kestab ühistranspordi keskuse eestvedamisel riigi rahastatud sotsiaaltranspordi pilootprojekt. Oleme saanud hea tugeva partneri, kes aitab teenust oluliselt kättesaadavamaks ja tarbijasõbralikumaks teha. Lastekaitsesse on õnnestunud inimesi juurde saada. Ja osakonnas on töörahu saavutatud - eks siin olid juhi vahetusega seotud pinged üleval. Koroona esimese lainega saime ka suhteliselt hästi hakkama.

Kui teha Pärnu poliitiliste prioriteetide edetabel, siis kuhu sotsiaalhoolekanne platseerub?

Pärnus on sama, nagu mujal Eestis. Avalike teenuste korraldamise hierarhias on pehmed valdkonnad sh sotsiaalvaldkond teises pooles. Esimeses pooles on tugevad valdkonnad, need, kus raha kulutamisel on kiire ja nähtav tulemus. Sotsiaalvaldkond ei ole teadupärast eriti kiire ja nähtava tulemusega ega too otsest rahalist kasu. Otsustajatel on tihtipeale suhtumine, et sotsiaalvaldkond on pigem probleemide tekitaja kui lahendaja. Jätkusuutliku ressursi toomine valdkonda on ikka üsna keeruline, püsikulude lisandumist pigem ei taheta. Kui filosoofiliselt rääkida, siis ma ei näe täna paranemist ka vertikaalses suhtluses riigi ja KOV-i vahel. Ikka toimub üksteisele näpuviibutamine, eriti ressursside osas. Niikaua kuni seda vägikaigast veetakse, mis kelle ülesanne on ja kes mille eest maksma peab, asjaga kuskile väga edasi ei liiguta. Aga on kindlasti ka positiivseid märke olnud.

Valitsuse tegevusprogramm näeb ette enamat sotsiaalhoolekande ülesannete viimist riigilt KOV-idele. Kuidas Sulle see mõte tundub?

Olenemata sellest, kas olen töötanud kohalikul, riigi tasandil või MTÜ-s, olen alati pidanud mõistlikuks ja efektiivseks sotsiaalkaitse pakkumist inimese lähedal, KOV tasandil. Ka KOV tasand ise peaks aru saama, et nii lihtsalt on ja see ongi mõistlik. Teistpidi, ka riik võiks aru saada, et kuna see nii on, siis enamus avalikust ressursist teenuste teenindamiseks antaksegi kohalikule tasandile. Muidugi on teatud teenuseid ja toetusi mõistlik keskselt teha, kuna see on efektiivsem, näiteks universaalsed toetused, ressursimahukad ja eriteadmisi vajavad teenused.

Kas Sinul ja Su osakonnal on Pärnu Puuetega Inimeste Kojaga koostööd?

Koostöö fenomen peitub inimestevahelistes suhetes. Pärnu Puuetega Inimeste Kojal on lihtsalt niivõrd fantastiline juht olnud aastaid, Toomas Mihkelson, ja koostöö Toomasega on väga hästi toiminud. See põhineb teatud kindlatel valdkondadel, projektidel või teemadel. Olen mõelnud, et meil võiks olla ka selline rutiin, et saame kord kvartalis või poolaastas kokku ja räägime laiemalt valdkondlikest eesmärkidest.

Millisest sotsiaalhoolekandest Pärnus unistad?

Et needsamad kõige lähemad inimeste toetajad, näiteks sotsiaalkonsultandid, saaks rahulikult oma tööd teha. Et neil oleks rohkem vabadust ja iseseisvust, ressursse - oskust ja aega - inimesega tegeleda. Rumalat bürokraatiat võiks palju vähem olla ja hoolekanne võiks olla inimsõbralikum.