Mine avalehele Liigu põhisisu juurde

Monika Siruli: MTÜ-st Händikäpp olen leidnud oma parimad sõbrad

Anett Laansoo | Ajakirja Sinuga kaasautor

Kohtusime ühel esmaspäeva pärastlõunal veebi vahendusel MTÜ Händikäpp juhatuse esimehe ja sotsiaaltöötaja Monika Siruliga. Vestlesime sotsiaalkaitse muutumisest läbi aegade ja vaatasime lootusrikkalt uude aastasse.

„Pean oma iseseisvale elule algusepanijaks mittetulundusühingut Händikäpp. Just see ühendus andis mulle, liikumispuudega inimesele, tiivad. Too organisatsioon oli üks väikeste imede maa. Aeg-ajalt vajame ju kõik enda ümber inimesi, kellel oleks aega ja tahtmist olla teekaaslaste jaoks olemas,“ räägib Monika.

Monika Siruli. Foto: Erakogu

Monika meenutab, kuidas ta leidis oma tee Händikäpa noorteklubisse: „Händikäpaga

ristus minu tee 1994. aasta päikeselisel oktoobripäeval. Olin siis veel kooliplika ja õppisin Tartu Sanatoorses Keskkoolis. Sinna tulidki äsjaloodud Händikäpa noorteklubi aktivistid oma tegevust tutvustama. Tarkade noorte inimeste positiivne, aktiivne ja elurõõmus ellusuhtumine tiivustas mindki pikemalt mõtlemata ühingu liikmeks astuma. Kümme aastat hiljem, 2004. aastal, selleks ajaks juba sama organisatsiooni juhina, kandsin ühte väikesesse raamatusse järgnevad kirjaread:

Nüüd, 10 aastat hiljem, võin uhkelt endale ja kogu maailmale teatada, et noorteklubi Händikäpp avas mu silmad − seda igas mõttes. Mis võib ühele arglikule paksude prillidega, pika patsiga ning kohmetu olemisega hallile hiirekesele olla veel parem, kui leida hulganisti toredaid sõpru ja mõttekaaslasi ning hakata ilma vanemateta iseseisvalt maailma avastama. Igast algavast päevast oli oodata midagi meeletult põnevat. Tol ajal toimus klubis oma kolm–neli üritust nädalas. Käisime liikmetena kõik koos diskodel, karnevalil, teatris, kinos, kontserdil, kohvikus või kellegi klubikaaslase pool külas. See oli mulle väga uus kogemus, kuigi olin juba 20. aastates noor inimene. Järgnesid lugematud põnevad koolitused ja reisid kodu- ning välismaal. Tänu sellele organisatsioonile ja nendele inimestele, kes sinna kuuluvad või on kuulunud, on saanud minust iseseisev, tugev ja särav päikesekiir. Praegusest MTÜ-st Händikäpp olen leidnud oma parimad sõbrad kogu eluks, julguse elada täisväärtuslikku elu, unistada suurelt ja viia ellu kõik oma unistused.“

MTÜ Händikäpp, nende missioon ja visioon

Täna, enam kui 26 aastat hiljem, oleme endiselt veendunud, et kõigil inimestel peab olema võimalus elada iseseisvat elu, ning kui mõned meist vajavad selleks rohkem tuge ja abi, siis püüame neile seda ka pakkuda. MTÜ Händikäpp on iseseisvat elu ja eneseteostust toetav eestkosteühendus ning koolitus- ja nõustamiskeskus, mis tegutseb kõiki arvestavas ühiskonnas.

Iga inimene, kes sotsiaalkaitse süsteemi satub, vajab individuaalset ja juhtumipõhist lähenemist

Mõeldes ajale umbes 20 aastat tagasi, kui Monika oli alles oma iseseisva elu alguses, polnud sotsiaalkaitse kaugeltki nii heal tasemel kui see on tänapäeval. Praegu on küll näiteks sotsiaalhoolekande seaduses justkui kõik kirjas, aga seaduse täitmine on kahjuks lünklik ja see vajaks kiirelt lahendusi. Tihtilugu ei vasta sotsiaalteenused kvaliteedile või konkreetse inimese vajadusele, puuduvad hindamise metoodikad või on inimese makstav teenuse omaosaluse määr liiga kõrge.

Kohalike omavalitsuste (KOV) sotsiaaltöö spetsialistid peavad enam tähelepanu pöörama sellelegi, et inimesed, kes vajavad abi, seda ka päriselt saaksid. Palju on paberimajandust, kuid sellega on inimesel, kes lisaks peab igapäevaelus maadlema oma haigusest või traumast tingitud probleemidega, väga keeruline tegeleda. Seega on abivajajal üsnagi raske endale ise sobivaid võimalusi leida − mistõttu ta võib kõigele hoopiski käega lüüa ja alla anda, sattudes sedasi paraku veelgi keerukamasse olukorda.

Koostöö on võti

Monikal on väga hea meel tõdeda, et Eesti erinevate KOV-de sotsiaaltöö spetsialistide vaheline koostöö liigub aina paremuse poole. Tulevikus võiks teha erinevate organisatsioonidega veelgi rohkem koostööd. Monika sõnul on koostööpartnerite leidmine tihti raske, sest kolleegid ei ole väga altid omavahel suhtlema ning kitsaskohtadele tiimina lahendusi otsima. Tähtis ei ole mitte üksnes valmisolek midagi koos teha, vaid hoopis see, kuidas seda teha. Tuginedes oma isiklikule töökogemusele sotsiaaltöötajana, kinnitab Monika, et paljude KOV-de poolt tuleb juba praegu palju positiivset tagasisidet ja huvi koostöö vastu on tasapisi tõusmas.

Järgmisesse aastasse lootusega

Järgmisesse aastasse vaatab Monika lootusrikkalt ja rõhutab, et alati tuleb rõõmu tunda ka kõige väiksemate edusammude üle. Monika unistab, et inimesed saaksid omavahel rohkem silmast silma suhelda ning märkaksid, kuulaksid ja kuuleksid rohkem.