Mine avalehele Liigu põhisisu juurde

Lääne-Virumaa Puuetega Inimeste Koja projekt „Koostöö vol 2“

Kristi Kallaste | Ajakiri Sinuga kaasautor

Lääne-Virumaa Puuetega Inimeste Koja töörühm on ellu viinud toreda algatuse, hinnates ja pöörates tähelepanu oma maakonna valdade ligipääsetavusele. Aasta parimat tegijat tunnustati rändkarikaga „Siia saab“.

Intervjuus selgitas projekti eestvedaja Helmi Urbalu: „Meie projekti tähtsaim eesmärk oli hinnata ligipääsetavust üldkasutatavates kohtades. Projekti rahastas Lääne-Virumaa Omavalitsuste Liit ja ettevõtmine kandis nime “Koostöö vol 2“. Number kaks on projekti nimes seepärast, et esimene osa sai tehtud juba eelmisel aastal, mil me tutvusime omavalitsustega pärast haldusreformi. Nimelt tekkis meil Lääne-Virumaal endise 15 valla asemele 2018. aastast 8 valda. Esimese projekti raames külastasime suurvaldu, kohtusime vallavanemate ja sotsiaaltööspetsialistidega ning jagasime infot Lääne-Virumaa Puuetega Inimeste Koja tegevuse kohta.

Teise projekti juures tahan väga kiita meie töörühma liikmeid, kellel oli jõudu, tahtmist ja aega sõita läbi kõik vallad. Projekti töörühma kuulusid Helmi Urbalu (Lääne-Virumaa Puuetega Inimeste Koja esimees), Maiu Maasi (Lääne-Viru Sclerosis Multiplex´i Ühingu juhatuse esimees), Elle Pohlak (Lääne-Viru Reumaühingu juhatuse esimees), Koidula Saun (Rakvere Liikumispuudega Inimeste Ühingu juhatuse esimees) ja Richard Remiküll (Lääne-Virumaa Puuetega Inimeste Koja juhatuse liige).

Meie vaatlusobjektideks olid vallamajad, lasteaiad, koolid, tervisekeskused, päevakeskused, raamatukogud, spordikeskused, kultuurimajad, kauplused, söögikohad ja linnakeskkondades tänavate ületuskohad. Avalikesse hoonetesse sisse pääsemine on maakonna keskustes väga erinev. On kohti, kus hoonesse sisenemisel takistusi ei esine, on täiesti ligipääsmatuid paiku ja on ka nii-öelda poolikuid lahendusi. Näiteks kaldtee on küll rajatud, kuid ratastooliga iseseisvalt sinna peale ei pääse või ei ole trepimademel ratastooliga kulgejal ruumi ukse avamiseks. Õuest sissepääs kaldtee näol on olemas, kuid fuajees vaatavad vastu trepid – selliseid näiteid oli päris palju. Vanemad hooned vajavad trepist üles minekuks õige kõrguse ja paigutusega käsipuid, sageli on käsipuu all trepil takistuseks prügikast. Kahjuks peab nentima, et tänaseni ei ole veel kõik vallamajad liikumispuudega inimestele ligipääsetavad, ehkki enamuses omavalitsustes on tagatud sissepääs sotsiaalosakonda. Tervisekeskused olid valdades kenasti ligipääsetavad. Kahjuks pakkus negatiivse üllatuse uus Rakvere tervisekeskus, kus ratastooli kasutajal on raske massiivset ust iseseisvalt avada. Lisaks oli selles hoones olevas inva WC-s paberihoidik asetatud liiga kaugele ja prügikast avanes jalgpedaaliga. Psühhiaatrite juurde ratastoolis inimene uksest sisse ei saa, vaatamata olemasolevale kaldteele – uks avanes kaldtee poole.

Meeldiva üllatuse valmistas Kunda linn, mille rannas nägime kõigile ligipääsetavat laudteed. Tänu sellele pälvis Viru-Nigula vald tunnustuskirja „Ligipääsetavuse üllataja“.

Töörühma liikmed tegid oma käikudel hulgaliselt pilte nii headest kui ka halbadest näidetest. Tuleb nentida, et paraku tuli ülesvõtteid ka negatiivsetest näidetest terve mälupulgatäis.

Töörühma ühispilt, keskel Viru-Nigula vallavanem Einar vallbaum. Foto: Erakogu

“Nii saab öelda, et ligipääsetavuse saavutamine ei ole mitte ühekordne protsess, vaid eeldab pidevat pikaajalist teavitustööd,“ teeb Helmi Urbalu järeldused. „Seetõttu mõtlesime välja rändkarika nimega „Siia saab“. Esimese rändkarika „Siia saab“ omanikuks sai Väike-Maarja vald – nime poolest küll väike, kuid sisult suur. Rändkarika mõte on motiveerida valdu end jätkuvalt arendama ning muutuma üha paremaks. Järgmisel korral saame selle karika üle anda juba mõnele teisele vallale, kes on ligipääsetavuse parandamisega silma paistnud.

Üks teine rändkarikas on meil ka – selle andsime vallale, kus tuleb ligipääsetavuse teemal rohkem tööd teha, nimeks on „Siia veel ei saa“.

Areng toimub tasapisi. Valdade arengukavadesse on ligipääsetavuse teema üldiselt juba sisse tulnud ja see on hea.

Selle projekti raames vaatlesime ligipääsetavust ainult liikumispuudega inimeste seisukohalt, aga tulevikus võib kaaluda ka teiste erivajaduste gruppide kaasamist.“

Helmi Urbalu soovib rõhutada suhtlemispoolt kui eduka koostöö võtmetegurit: „Tahan öelda Väike-Maarja kohta veel seda, et vallavanem Indrek Kesküla oli väga koostööaldis ja jättis üleüldse sümpaatse mulje. Temaga oli hõlbus suhelda, ta oli ka ümarlaual isiklikult kohal ja näitas igati oma huvi üles. Tänukirja ja rändkarikat vastu võttes ütles Indrek Kesküla, et ta ootab ka edaspidi erivajadustega inimeste organisatsioonidelt tagasisidet ja tal on hea meel, kui me ise tuleme ja neile näitame, kuidas sobib, ning andku me ainult teada, kuidas vald saaks midagi paremaks teha.

Indrek Kesküla, Väike-Maarja Vallavanem. Foto: Erakogu

Niisugune koduvaldade kaardistamine oli väga huvitav ja arendav meilegi. Enamasti kipub olema nii, et kui ise märku ei anna, siis lihtsalt ei tulda selle pealegi, et mõni lahendus võib olla kellelegi takistuseks. Seega on tagasiside väga oluline.”

Lõpetuseks ütlevad töörühma liikmed üksmeelselt, et koostöö kohalike omavalitsustega on tähtis ja see peab toimuma pidevalt. Tulevikus loodetakse realiseerida plaanid uuest projektist nimega “Koostöö vol 3” ja sealt edasigi liikuda, kasutades kasvavaid järjenumbreid.

Kunda Kaldtee. Foto: Erakogu