Eesti Vabariigi Põhiseadus sätestab, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste (KOV-ide) erilise hoole all, kuid samas lisab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Meie kõigi, nii ametnike kui ka iga kodaniku, KOV-i ja riigi ühine eesmärk peaks olema (ja loodetavasti ongi), et need, kes vajavad abi, seda ka saaksid ja et teenus, mida pakutakse, oleks kvaliteetne ja tulemuslik. 

Riik on võtnud viimastel aastatel suuna pikaajalise hoolduse süsteemi korrastamisele, mille üheks väljundiks on suurema tähelepanu pööramine koduteenuste väljaarendamisele. Kõrvalise abi vajadus võib olla kaasasündinud või tekkinud elu jooksul. See vajadus võib olla nii lühi- kui ka pikaajaline. Riigi eesmärk on vältida olulise hooldusvajadusega inimese paigutamist asutusepõhisele teenusele ja vähendada perekondade hoolduskoormust.

KOVi võimekus üht või teist teenust osutada sõltub muuhulgas rahast

2012. aastal jõustus puuetega inimeste õiguste konventsioon (PIK), mille rakendamise eest vastutavad ka KOV-id. Viimased juhtisid PIK-i vastuvõtmisel tähelepanu tõsiasjale, et KOV-idele lisanduvad sellega kohustused, mille täitmiseks pole raha eraldatud. PIK nõuab näiteks ligipääsu tagamist kõigile ehitistele, ka olemasolevatele (mitte ainult uutele), samuti transpordile, infole jne. Eesti Linnade ja Valdade Liit (ELVL) taotleb, et riik näeks ette takistusteta liikumise ja ligipääsetavuse tagamise projektide rahastamist riigi eelarvelistest vahenditest või planeeriks vastavad vahendid Euroopa Liidu (EL) finantsperioodi 2021 −2027 raames.

Palju muretsemist on põhjustanud erinevate teenuste andmine KOV-i vastutusele, sest kardetakse, et KOV-id ei tule nende korraldamisega toime. Kohustuste täitmiseks on väga oluline teenuse osutajate olemasolu ja piisav rahastus. Kuna hetkel toimivad nii mõnedki teenused edukalt tänu EL rahalisele toele, on lahtine, mis saab siis, kui me Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest enam toetust ei saa. Kas riik toetab täiendavalt ja näeb omavalitsustele ette lisavahendeid väljatöötatud teenuste jätkamiseks ja mahtude samal tasemel hoidmiseks? Siinkohal pean eriti silmas raske ja sügava puudega lastele tugiisiku, lastehoiu ja transporditeenuse osutamise ja puuetega inimeste eluruumide kohandamise toetamise jätkamist. Igal aastal peetavad riigieelarve läbirääkimised on olulisim koht, kus ELVL on saanud sellele probleemile tähelepanu juhtida.

Koostöö elaniku ja kohaliku omavalitsuse vahel

Kutsun üles kõiki lugejaid tegema kohaliku omavalitsusega tihedat koostööd – võib juhtuda, et teie koduomavalitsus ei ole alati 100% kursis, kes vajab abi ja mille järele vajadus on. Väga oluline on märkamine! Sotsiaalhoolekande seadus sätestab, et kõik, kes teavad abi vajavast isikust, on kohustatud sellest informeerima kohaliku omavalitsuse üksust. Kui esineb puudusi, siis tuleb neile kindlasti tähelepanu juhtida ja vead parandada. 

Tihti on kuulda etteheidet, et sotsiaalhoolekanne ei ole kohaliku omavalitsuse prioriteet. Oma otsustes ja eelarve piires (muidugi seadusi järgides) on linnad ja vallad autonoomsed. Järgmisel aastal toimuvad kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Oma lemmikute valimisel tasub vaadata valimislubadusi ka selle pilguga, kes on tõesti olnud valmis abivajajate eluolu parandama.