Rahvusvahelise puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimisega 2012. aastal tekkis Eesti riigil kohustus anda ÜRO-le aru konventsiooni täitmisest. Eesti Puuetega Inimeste Koda on samuti esitanud ÜRO-le sõltumatut variraporti, juhtides tähelepanu peamistele probleemkohtadele konventsiooni täitmisel. Eesti riigi delegatsioon kaitses esimest raporti ÜRO puuetega inimeste komitees 2021. aasta märtsis ning aprillis laekus ÜRO hinnang Eesti riigi tööle puuetega eestimaalaste õiguste tagamise valdkonnas.

Puuetega inimeste konventsiooni täitmist ja ÜRO tagasisidet kommenteerib EPIKoja peaspetsialist Meelis Joost.

Milliseks hindad Sa ise Eesti esinemist komitee ees pärast EPIKoja seisukohtade teatavaks tegemist?

EPIKoja aruanne oli põhjalik ning lisaks alguses esitatud väga mahukale materjalile panustasime ka jooksvalt protsessi käigus, kohtusime eraldi Eesti aruande raportööriga ning meid aitasid selles ettevõtmises Euroopa puuetega inimeste katusorganisatsioon EDF ja ülemaailmne puuetega inimeste organisatsioonide allianss IDA.

Eesti riigi esinemist mõjutas meie panus nii, et riigi poolt vastati nendele küsimustele, mis EPIKoda komiteele edastas, kuna meie töö tulemusena sai komiteele selgemaks, mis on halvasti ja vajab parandamist. Näiteks puude raskusastme määramine – täna tehakse seda nii, et mitmed lapsed ja täiskasvanud, kellel varem puue oli, korduvhindamisel sama diagnoosi enam ei saa. Eesti riigi raport seda aga probleemse kohana ei esitanud. Mõned küsimused, millele EPIKoda oli tähelepanu juhtinud, said üsna üldise vastuse, kuid on hiljem viinud otsuseni, et neid teemasid oleks vaja arutada.

Isiklikult tunnetasin, et oleksime ise pidanud juba varem kohtuma ja tutvuma kõigi inimestega, kes Eesti aruannet esitlesid ja küsimustele vastasid. Seda seetõttu, et nendega igapäevane koostöö tegemine teemadel, kus probleemid esinevad, annaks olukorra parandamisel häid tulemusi.

Milliseks hindas komitee meie seisukorda?

Komitee järeldused on 17-l leheküljel, sisaldades sissejuhatust, positiivseid märkuseid, murekohti ja järgmiste sammude lühikirjeldusi. Positiivsena on välja toodud rida hiljuti vastu võetud seadusemuudatusi, samuti seda, et puuetega inimeste organisatsioonide rahastamine on süsteemne ning konventsiooni sätete täitmiseks on loodud sõltumatu järelevalvemehhanism Õiguskantsleri juures.

Murekohti on samuti palju – kõiki neid ei jõua siin mainida, kuid näiteks leiab konventsiooni Komitee, et Eestis on puuetega inimesed liiga palju sotsiaalteenuste saajate staatuses, selle asemel, et olla oma elu aktiivsed kujundajad, kellele sellel eesmärgil tuge ja abi pakutakse. Rõhutati, et puude määramise loogikat peaks muutma, seadusandluses terminite sõnastust täpsustama ning soovitatakse välja töötada eraldi tegevuskava puuetega inimeste õiguste konventsiooni sätete elluviimiseks.

Palju on üldisi kommentaare: kuidas tagada parem teenuste ligipääsetavus, kuidas parandada puuetega laste ja naiste olukorda ühiskonnas. Näiteks on konkreetselt küsitud, miks jäetakse osa lastest ilma puude raskusastme kindlaksmääramisest, mis omakorda ei võimalda neil tänastes tingimustes vajalikke teenuseid saada. See märkus on selgelt seotud EPIKoja variraportis toodud probleemiasetusega – komitee esitab need seisukohad tänu sellele, et EPIKoda nendele tähelepanu juhtis.

Koda viitas ka teovõime piiramise ehk eestkoste seadmise teemale. Eestis puudub tegelikult toetatud otsustamise mehhanism, näiteks inimesi, kes ei oska juriidiliste küsimuste või kasvõi rahaga ümber käia, see ei hõlma. Hetkel määratakse enamasti eestkoste kõikide tegevuste jaoks, ehkki konventsioon näeb ette, et osalevad riigid peavad tagama toetatud otsustamise mehhanismi tekkimise. Selle teema osas on EPIKojal kavas Justiitsministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumiga edasi arutada, kuidas komitee soovitusi ellu viia sellise mehhanismi tekkeks.

Info ligipääsetavuse osas tehti ettepanekud, et erinevad alternatiivses formaadis info jagamise võimalused oleksid laiemalt kasutusel (info viipekeeles, kirjutustõlke teenus, emakeelsed subtiitrid, braille kirjas info, lihtsas keeles info jne). Nende kättesaadavus igas eluvaldkonnas on oluline ning riik peab astuma samme, et olukorda parandada. Tunti muret ka näiteks kohtusüsteemi ja kinnipidamisasutuste osas, mis hõlmab kohtute teadlikkust ja info ligipääsetavust.

Oluliseks teemaks kujunes artikkel 19, mis käsitles iseseisvat elu ja kogukonda kaasamist. Komitee leiab, et Eestis on liigselt levinud kodusarnaste väiksemate hoolekandeasutuste rajamine, mis kujutavad endast hooldekodusid, isegi kui tingimused nendes on harjumuspärasest oluliselt paremad. Komitee leiab, et ainult iseseisev elu vabalt valitud asukohas ning tagatud vajalikud tugiteenused on lahendus erihoolekannet vajavate inimeste paremaks elukorralduseks.

Komitee soovitab lõpetada antud tüüpi asutuste rajamise. EPIKoda lisab omalt poolt, et ei näe üleminekufaasis selliste võimaluste tekkimises halba, kuid kindlasti on vajalik toetada ka isikliku abistaja ja üks-ühele pakutava individuaalse abi ja toe mahtude tõstmist.

Kas nii paljude negatiivsete aspektide väljatoomine on tavaline?

Negatiivset tuuakse välja, kuid see toimub konstruktiivselt. Samuti ei arvesta komitee eriti riikide erinevustega. Ei süüvita, miks mingi asi on nii, nagu ta on, vaid järgitakse konventsiooni nõudeid: kui on öeldud, et puuetega lapsed õpivad tavakoolis, hakkab komitee erikoolides õppivate laste osas küsimusi esitama.

Selles mõttes ei tohi lasta ennast häirida kõigist tähelepanekutest, terve rida neist on üldised ning nende põhjal ei olegi võimalik väita, et Eesti olukord otseselt halb oleks. Näiteks on väide, et puuetega inimestesse suhtutakse negatiivselt. Kindlasti, selliseid juhtumeid leidub, kuid usun, et Eesti ei ole kuidagi siin halva suhtumise osas esirinnas.

Pigem on mul hea meel, et ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee järelduste näol on meil olemas dokument, milles näpuga järge ajades on võimalik välja otsida päriselt muret tekitavad teemad ning asuda neid parandama. Nõnda on järgmine kord juba võimalik positiivset arengut ette näidata.

Riigid on erinevad, mõnes on olukord väga kehv, puudub täielikult toetus ja struktureeritud lähenemine. Komitee järelduste nimekiri on aga kõikide riikide puhul enam-vähem sama mahukas, mis tähendab, et tublimad saavad detailsemad ja nõudlikumad soovitused, samas kui nõrgematele pannakse südamele teha korda põhiasjad. Seega meie kriitiline nimekiri on ühtlasi ka kinnituseks, et meil on üht-teist juba tehtud.

Mis saab edasi?

Komitee teeb oma järelduste viimases osas riigile ülesandeks neid märkuseid arvesse võtta, esitada erinevatele osapooltele ning järelduste kohta ka avalikkust informeerida, tehes seda eesti keeles, vähemusrahvuste keeltes, viipekeeles ja lihtsas keeles. Eriti on toonitatud, et tuleb keskenduda artikli 12 ja 19 osas leiduvatele murekohtadele (artikkel 12 räägib teovõimest: eestkoste seadmisest, sealhulgas valimisõiguse piiramisest, ning artikkel 19 räägib iseseisvast elust ja kogukonda kaasamisest).

Algne aruande esitamise aeg on 2 aastat pärast konventsiooni ratifitseerimist ning seejärel toimub see uuesti iga nelja aasta tagant. Järgmine esitamise aeg on 30. juuni 2026. ÜRO pakub riikidele võimalust lihtsustatud protseduuriks, mis tähendab, et aasta enne tähtaega esitatakse Eestile ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee poolt nimekiri teemadest, millele oodatakse vastust. See kujutabki endast järgmist aruannet.