Californiast pärit Ryan Sandberg on võõrkeelte õpetaja Viljandi Kutseõppekeskuses, kuhu ta tuli Uus-Meremaalt. Näitlejana ja näitlemiskunsti õpetajana töötanud Ryan õpetab nüüd gruppi HEV õpilasi, kellest mõned osalevad ka rahvusvahelises ettevõtlushariduse projektis SENsationalSTEM. Ryan rääkis meile kaugõppe väljakutsetest ja võimalustest hariduslike erivajadustega laste jaoks.

Kuidas valmistusid erivajadustega õpilaste õpetamiseks? Kas see on midagi, mida õpetajad saavad ülikoolis õppida?

See võttis mul palju iseseisvat uurimist – tean, et teistel õpetajatel kulub sellele ka omajagu aega. Toon teile ühe näite: oma esimesel koolinädalal sain teada, et üks mu õpilastest oli pime. Seega pidin välja mõtlema, kuidas õpetada inglise keelt kellelegi, kes ei näe, kuigi minu õpetusstiil on väga visuaalne. Niisiis hakkasin lugema uurimusi ja artikleid, kuidas seda teha. Käisin oma kooli igast osakonnast läbi, et korjata füüsilisi materjale nagu kangad, plaadid, tellised ning kõik muu, mida ta saaks katsuda ja millest saame rääkida. Ja nii see läkski.

Sama juhtus, kui sattusin õpetama klassi, kus oli palju kurte õpilasi ja terve kooli peale ainult üks tõlk. Kuid isegi minu klassiruumis olles, mida peaks ta tõlkima? Kui tõlk kasutab eesti viipekeelt, mida siis õpilased inglise keele tunnis õpiksid? Otsustasime, et kurdid õpilased hakkavad õppima ameerika viipekeelt, samal ajal kui teised õpivad inglise keelt. Ma oskan ise natuke viipekeelt ja mul on palju kurte sõpru, kellega oleme katsetanud palju digitaaltehnoloogiaid nagu videokonverentsid jms. Nii kasutame tunni ajal näiteks märkide videosõnastikku, et õppida päevat sõnavara. Sedamoodi olen leidnud erinevaid viise, kuidas oma tundides erivajadustega õpilasi toetada.

Ülikoolis räägitakse ainult teatud erivajadustest. Räägitakse peamiselt käitumishäiretest, autismispektrist ja muudest asjadest, nagu viha juhtimine. Nende kõrval on aga pisiasju, mida õpetaja peab ise avastama. Näiteks ei olnud ma õppinud, et düsleksikutel on lihtsam lugeda paberilt, mis pole päris valget värvi – parem on pigem kollane. See on naljakas, et mulle ei räägitud sellest kunagi ülikoolis, pidin ise uurimistöö tegema ja tuli välja, et tõsi küll: düsleksikutest õpilaste jaoks ongi kergem lugeda kollaselt või lihtsalt tumedamalt paberilt. Selliseid nüansse on veel.

Innove tunnustas teid parimate digitaalsete õppematerjalide loomise eest aastal 2020. Kuidas suhtute kaugõppesse?

Kuna minu taust on kunstis, tegin oma õpilaste jaoks kodutööde raames hulga filme, mis põhinesid inglise keelel. Osaliselt tegin seda ka seetõttu, et kui meil on näiteks viis tundi nädalas, siis on meil üks tund Zoom ja lisaks sellele veel neli tundi iseseisvaks tööks. Seega vajasin materjale, mida saaksin kõigile oma õpilastele saata, kuid tahtsin ka teiste õpetajatega jagada, et kõigil Eestis oleks võimalik neid materjale kasutada. Ma mõtlesin, et kui ma juba seda teen, võiks sellest tõenäoliselt ka teistel kasu olla.

Ma arvan, et kohustuslik kaugõpe on olnud paljudele inimestele midagi uut, millega kohaneda. Õpilastele määratakse kohati liiga palju kodutööd ja lisaks ei tea nad ise eriti, kuidas kodus tööga iseseisvalt hästi hakkama saada. Pead oskama ennast õpetada! Selline iseseisev õppimine muutub tõesti väga raskeks. Mina omalt poolt õppisin sellel ajal koostama paremaid õppejuhiseid, sest näiteks minu HEV-rühma on selliseid õpilasi, kes ei oska kahte sõnagi inglise keeles öelda. Niisiis peavad juhised ja harjutused olema väga-väga lihtsasti sõnastatud. Siis on mul samas rühmas õpilased, kes oskavad inglise keeles suhelda, kuid neil puudub kirjutamisoskus. Olen olukorras, kus ma tean, et kui ma seisan kõrval ja räägin nendega, saavad nad minust aru, aga kui ma annan neile midagi lugeda ja kirjutada, siis on nad hädas. Tuleb hakata eristama, millised õppevormid klassis ja distantsil toimivad.

Kuidas HEV õpilased kaugõppega kohanesid?

Enamasti on see läinud hästi. Näiteks minu kurdid õpilased ei saa kuulmisele toetuda ning selle asemel kasutame rohkem videosid, igal videol peavad olema subtiitrid ja see peab olema väga visuaalne, et nad saaksid palju infot lihtsalt vaadates. Proovin sellegipoolest alati tagada neile valikuvabadust õppematerjalide suhtes ja seda, et üks variantidest keskendub reeglina viipekeelele. Mitte tingimata viibete teemal, vaid pigem viipekeele kultuuri fookusega, mis sisaldaks midagi huvitavamat. Mõned õpilased ei oska ameerika viipekeelt väga hästi, neile saadan midagi stiilis “kuidas küsimusi korralikult moodustada”. Kuid üldiselt on enamik minu HEV õpilastest kodus sama tublid kui klassiruumis, sooritatud tööde tulemustest rääkides. Kontaktõppes laisad jäävad laiskadeks ka kodus.

"Projekti SENsationalSTEM eesmärk on võimestada erivajadustega õpilasi ärihariduse kaudu. Projektis kasutatakse ettevõtlust vahendina, mis aitab eesti, läti ja soome õpilastel mõista, et nad on nutikamad ja võimekamad kui nad arvata oskaksid! Õpilased moodustavad rahvusvahelised meeskonnad, kes arendavad äriideed oma õpetajate, projektijuhtide ja mentorite toel. Kaugõpe on selles kontekstis täiendav väljakutse, kuid teisest küljest on see andnud õpilastele võimaluse intensiivsemalt oma rahvusvahelistes meeskondades töötada." Nella Kelkka, SENsationalSTEM Soome projektikoordinaator, Haaga-Helia ülikool

Kuidas teie õpilastel SENsationalSTEM projektis läheb?

Normaalselt. Mulle väga meeldib programmi idee! Esimene periood, kui saime olla klassiruumis, oli parem. Me olime veel koolis, nii et kõik olid seal koos ning saime ringi käia ja vaadata, mida rühmad teevad, aidata neid ideedega. Aga koduõppega algas keerulisem periood, kus tudengid pidid iseseisvalt igal nädalal kohtuma. Ma teadsin, et nad lihtsalt ei teinud seda regulaarselt ja mõned ülesanded olid nende jaoks veidi hirmutavad – arvan, et need olid õpilaste jaoks liiga keerukad. Rääkisin erinevate inimestega, sealhulgas projekti korraldajatega, ja otsustasime läheneda natuke teistmoodi, jagades ülesanded väiksemateks osadeks.

Kaks gruppi valisid sarnased suhtlusrakenduse ideed, mis on mõeldud inimestele, kes elavad üksinda. Eesmärk oli, et eelkõige maal elavad vanemad inimesed saaksid selle rakenduse kaudu kuidagi suhelda või sõpru leida. Kolmas grupp otsustas tegeleda kasutatud riietega, näiteks luua rakendus kasutatud esemete vahetamiseks või müümiseks. Kokkuvõtteks võib öelda, et kaugõpe on tõesti keeruline, kuid kui valida õige lähenemine, võib tegelikult häid tulemusi saavutada.