KUULA ARTIKLIT
Lugu sobiliku elukoha otsimisest, elustiili kohandamisest ja töötamisest kui iseseisva elu alustest.
Maal, mida Mariell hetkel teeb. Pilt: Erakogu
Kohtun säravalt naeratava Marieliga (Marieli soovil ei avalda me tema perakonnanime — toim.) tema korteris kaks nädalat peale seda, kui ta meie kogukonnaelamise teenuselt lahkus ja omaette elama hakkas. Mariel on noor tegus naine – töötab haiglas hooldajana ja õpib Tervishoiu Kõrgkoolis õeks. Kui täiskohaga töö ja kooli kõrvalt aega üle jääb, mängib ta süntesaatorit, tegeleb maalimisega, vaatab filme või veedab aega sõpradega.
Värvikas teekond
Oma noore elu jooksul on Mariel elanud väga erinevates kohtades. „Rentisin ühes korteris tuba, elasin natuke aega sõbra juures. Vahepeal olin tänaval, sotsiaaltöötaja aitas mul leida koha naiste turvakodus, elasin ka sotsiaalkorteris. Mul olid suitsiidimõtted ja vihkasin ennast, kuid ei olnud sõpru ega perekonda, kes mind aidanud oleks. Sattusin üle nädala psühhiaatriahaiglasse“ räägib Mariel enda teekonnast.
Sagedaste haiglasse sattumiste tõttu suunati ta Hoolekandeteenuste kogukonnaelamise teenusele, kus hakkasid asjad aegamööda ülesmäge minema. „Töötaja oli alati kohal ja minu jaoks olemas, arutasime ka igapäevaseid asju. Kui mul oli halvem, siis motiveeris ta mind voodist välja tulema, oli mulle toeks. Haiglaskäimised vähenesid, õppisin ise toime tulema. Käisin edasi psühholoogi ja arsti juures, sain oskuseid hakkama saamiseks, juhul, kui peaks kehvemaks minema. Hiljem aitas töötaja paberimajandusega, toetuste saamisel ja töö leidmisel.“
Iseseisva elu algus
Ühel hetkel tundis Mariel, et ta on valmis iseseisvaks eluks. „Kogukonnaelamise töötajatele tuli minu kolimise otsus ootamatult, kuid ma ise tundsin, et vajan rohkem privaatsust. Jagasin korterit kahe meesterahvaga, kellel oli minust rohkem tuge vaja. Sain aru, et olin teenusest välja kasvanud. Kui praeguse korteri leidsin, siis ütlesin omanikule kohe, et see on minu kodu, siin oli nii hea tunne . Nüüd teen kõike ise – käin poes, hoian kodu korras, teen süüa,“ on Mariel rahul.
Kogukonnaelamise teenusel olles päästis Mariel koos töötajatega kassitüdruk Pätu – musta, kelmika valge ninaotsa ja sokkidega kassi, kelle teod käivad tema nimega koos. Kui Mariel omaette elama kolis, otsustas ta Pätu kaasa võtta. „Pätu teeb küll palju pättust, aga ta on mulle suureks toeks. Kui me ta leidsime, kaalus ta vähe, nüüd on ta oluliselt juurde võtnud, sööb päris palju,“ naerab Mariel.
Kass Pätu, keda Mariell kogukonnaelamiselt kaasa võttis, ja kes temaga koos elab. Pilt: Erakogu
Leia tegevus, mida armastad!
Marieli jaoks on töö hetkel kõige olulisem. „Üks asi, mis mind maa peal hoiab, on töö. Ma pingutan selle pärast palju.“ Ta töötab haiglas õendusabi osakonnas, kus on väga raskes seisus haiged. Sellele vaatamata on töö üks olulisemaid asju Marieli elus. „Jah, väga vähesed patsiendid lahkuvad meie juurest omal jalal, kuid see ei masenda mind. Ma näen, kuidas haigus neid vaevab, nii et lahkumine võib teinekord neile hoopis kergendus olla,“ mõtiskleb Mariel.
Kui endal keerulisemad ajad tulevad, oskab ta nendega juba toime tulla. „Keskendun teistele asjadele. Mul on nüüd sõbrad ja mulle meeldib filme vaadata. Kui on väga halb, kirjutan psühholoogile ja arstile. Meil on kokkulepe, et saan alati haigla valvetuppa pöörduda, aga seda ei ole enam väga kaua vaja läinud.“
Mariel tunneb, et on praegu enda elus õiges kohas. „Hetkel ei taha ma midagi muuta, olen väga rahul. Mul on kodu, töö ja kool, arenen aina edasi.“
Ta julgustab kõiki erivajadustega inimesi ja nende toetajaid ning lähedasi leidma hobi või tööd, mis neile sobib. „Hoolimata sellest, et oled teenusel, ei tähenda see seda, et jäädki sinna. Jah, tuleb küll pingutada, aga olukorda saab parandada ja töö või hobi aitavad palju edasi.“
„Kui vähegi võimalik, siis soovitan tööd teha - see aitab väga palju iseseisvumisele kaasa. Töö annab enesekindlust, et saad millegagi hakkama ja see toob lisamotivatsiooni,“ soovitab Mariel.
Iga inimene väärib tegusat elu
Liina Lanno, AS Hoolekandeteenused teenuste direktor
Meil kõigil on siin elus rollid, mille kaudu ennast määratleme – perekonnaliige, õppilane, kolleeg, sõber, trennikaaslane. Meie eesmärk on aidata psüühilise erivajadusega inimesel leida enda tugevused üles, et ta näeks ennast taas väärtusliku kogukonna liikme ja inimesena. Haiguse või puudega kaasnevad küll piirangud, millega peab õppides ja töötades arvestama, kuid erivajadus ei peaks olema inimese põhiomadus.
Kui erivajadusega inimene käib õppimas ja tööl, avanevad talle uued võimalused. Loomulikult lisanduvad laiemad majanduslikud võimalused, kuid sellest isegi olulisem on eneseteadlikkuse kasv – elus ootavad uued väljakutsed ja rollid. Erivajadusega inimene on samamoodi õppija, kellel on kohustused, ta on ühiskonna liige, kolleeg ja sõber.
