Esimesed kuud Eesti Puuetega Inimeste Kojas on möödunud hetkega. Olen hulga targem kui mõned kuud tagasi. Teha on palju ja teha saab palju. EPIKoja meeskond on küll väike, aga tahtmist ja motivatsiooni on suure tiimi jagu. Eks see ole igapäevane väljakutse pead mitte kaotada, kui koostöösoove, kutseid töögruppidesse ja aruteludesse ning kilomeetrite viisi kommenteeritavaid materjale saabub kogu elukaare ulatuses ja igalt elualalt. Tööülesannete spekter on maru lai, aga see-eest väga põnev ka (ja klaas on alati kui mitte täis, siis pooltäis).

Potentsiaal peidust välja!

Erivajadusega inimestes ja nende peredes on suur hulk kasutamata potentsiaali. Ühiskonnaga on sama lugu – võimalusi arenemiseks, kasvamiseks ja kaasamiseks on tohutult! Tuleb rohkem julgustada, tähelepanu juhtida, ideid pakkuda, olla konstruktiivne ja heatahtlik.

Samuti mõtlen ma iga teemapüstituse, algatuse ja idee juures sellest, et me ei teeks teemaarendusi ja uusi starte ainult oma võrgustiku sees, vaid mõtleksime alati ka laiemale avalikkusele ja sellele, kuidas kõnetada neid, kellel on õnn olla sotsiaalvaldkonnast puutumata, aga kellest sõltub märkamine, arvestamine ja ühiskonna arenemine.

Huvikaitse algab kõige väiksematest märkamistest ja tähelepanu juhtimistest.

Samuti usun, et meie võrgustikus on veel ühte ja teist peidus ning huvikaitses on palju ära teha nii kohalikul kui ka riigi tasandil. Huvikaitse algab kõige väiksematest märkamistest ja tähelepanu juhtimistest. Kooskäimised on olulised ja nendest on palju abi, aga näen, et meil tuleb astuda ühiselt järgmiseid samme, et meie hääl kõlaks, meie ideed leiaksid rakendust ning kokkuvõttes saaksime rõõmustada parema elu-olu üle. Suured muutused ei sünni üleöö, seda tähtsam on panustada ka väikeste tegevuste kaudu suurtesse eesmärkidesse ja hoida fookust silme ees.

Kui tarka pealekasvavat põlvkonda me soovime?

Minu eriline huvi on õpetada lapsi ja tõsta laste teadlikkust. Tänased lasteaia- ja algkoolilapsed on vähem kui 20 aasta pärast Eesti elu kujundajad. Tundub mõistlik mõte rääkida neile erinevustest, suhtumisest ja suhtlemisest, ületamist vajavatest takistustest ja lahkeks inimeseks olemisest juba täna, mitte alles siis, kui nad juba digipaberite virna taga kontoris otsuseid teevad.

Koostöö ja partnerlus

Koos tegemises ja koostöö tegemises on minu meelest sageli edu võti. Eesti on nii väike ja seega ideaalne pinnas selleks, et ühiselt mõjusaid algatusi ellu viia, on siinsamas olemas.

Projekte ei pea pusima üksinda, vaid saab ka partneritega kahasse teha.

Näen, et koostööd saavad teha nii vabaühendused omavahel kui ka vabaühendused kohalike kogukondadega, omavalitsuste ja riigiasutustega.

Omastehooldaja, Sul on õigus olla õnnelik!

Puuetega inimesed ja hoolduskoormusega lähedased on tihedalt seotud. Üks minu suur soov on see, et kõik omastehooldajad saaksid olla õnnelikud, tunda igapäevaelust rõõmu, tegeleda töö ja eneseteostusega ja neil võiks olla piisavalt vaba aega, et hooldamisest taastuda ja oma vaimset ja füüsilist tervist hoida. Neil võiks olla õigus tunda ja teha seda kõike oma abivajava lähedase hooldamise kõrvalt.

Minu soe soovitus on võtta osa tugigruppide tegevusest ja suhelda sarnase kogemusega inimestega.

Minu soe soovitus on võtta osa tugigruppide tegevusest ja suhelda sarnase kogemusega inimestega. See on enamat kui küünarnukitunne, mida pakub rääkimine inimestega, kes mõistavad su läbielatut, mõtteid ja tundeid ilma et peaksid lauset lõpuni ütlema.

Oma õhtust tempokõndi tehes tunnen sageli suurt õnne- ja tänutunnet oma elu ja lähedaste üle. Ja see ei tähenda, et mul oleks hommikust hommikuni lihtne olla. Oi, kaugel sellest! Tean hästi, mida tähendavad kõnetusest ja intellektipuudest tulenevad kommunikatsioonibarjäärid, pidevast tõstmisest tekkivad seljavalud, lapse unehäired ja magamata ööd, epilepsia ja 24/7 muretsemine, kui samal ajal tuleb olla tööalaselt säravas vormis, elada kaasa koolilapse tegemistele, avastada koos pesamunaga maailma, ajada lõputuna näivaid pabereid, teenuseid, abivahendeid oma erivajadusega lapsele, hoida korras majapidamist ja jagada õhtul perega AK-d vaadates kallistusi. See kõik ei ole alati lihtne, aga ma olen otsustanud olla õnnelik ja pere mängib selles muidugi kandvat rolli. Aitäh, mu kallid!