KUULA ARTIKLIT
Kui tavaliselt satuvad kogelejad teleekraanile haruharva, siis eelmise aasta viimastel kuudel osalesid Eesti Kogelejate Ühingu liikmed koguni neljas telesaates.
„Th...eere,“ vastas ühingu juhatuse liige Hardi Sigus kogelejale vajalikku kõnetehnikat kasutades Terevisiooni saatejuhi Owe Peterselli tervitusele. 22. oktoobril, rahvusvahelisel kogeluse teadlikustamise päeval oli ETV hommikuprogrammi üheks teemaks kogelus. Juttu tehti nii kogeluse eri vormidest kui ka meetoditest, mille abil saaks oma kõnet sujuvamaks muuta.
„Kui ma ei saa mingit sõna välja öelda, siis selle asemel, et seda blokiga võideldes välja pressida, teen hoopis vastupidi. Ütlen sõna välja võimalikult väikese lihaspingega ja aeglasemalt,“ selgitas Hardi. Kõneldi ka sellest, kuidas kaasvestleja saaks kogelejat aidata. „Kogelejale on vaja rääkimiseks lihtsalt aega anda. Samuti ei ole vaja kogeleja eest sõnu lõpetada,“ andis Hardi nõu. Ta kutsus kõiki kogelejate päeva puhul ühingu korraldatud kinoseansile, kus näidati John Gomezi värsket dokumentaalfilmi „When I Stutter“. Filmis jutustasid 19 kogelejat oma unikaalsed lood, kirjeldades, kuidas kogelus nende elu mõjutanud on.
Lea Rannu avas saatejuht Roald Johannsonile kogeleja sisemaailma. Ekraanipilt Kanal 2 telesaatest „Roaldi retked Eestis. Mina kogelen“.
Samal õhtul võtsid Ringvaate stuudio diivanil istet kogelejate ühingu liikmed Lea Rannu ja Kristjan Tõnismäe. Saatejuht Marko Reikop püüdis oma külalistel otsesaate pinget leevendada. Lea tunnistas, et igapäevased suhtlemisolukorrad, eriti telefoniga rääkimine, tekitavad temas suurt stressi: „See on kohutav. Mõtlen, mida kuulaja võib minust arvata. Aga see, mida kuuldakse-nähakse, on vaid jäämäe tipp, jäämäe alumise osa moodustavad kogeleja enda hirmud ja läbielamised.“
Kristjan mainis, et kogelejate ühingus on palju inimesi, tema ise sealhulgas, kes on hakanud palju paremini rääkima. Lea ja Kristjan rõhutasid, et kogeleja peab oma kõnega pidevalt tegelema ja teadlikult kõnetehnikaid kasutama. „Ma ei karda kogelust ja tänu oma hobile – taustanäitlemisele – olen palju enesekindlam,“ sõnas Kristjan.
Isadepäeva puhul tegi Tallinna Panoraam teleloo töö- ja pereelu eeskujulikult ühildavatest isadest. Näitleja ja sisulooja Lauri Pedaja kõrval teiseks peategelaseks oli kogelejate ühingu juhatuse liige Raul Isotamm. Selles loos kogelusest ei kõneldud, fookuses oli, kuidas isad lastega tegelevad.
Raul on varemgi intervjuusid andnud. „Avalikud esinemised kuuluvad mu argiellu. Olen endaga palju tööd teinud ja kogelus nüüd enam elu otseselt ei sega,“ lausus Raul.
Rauli eestvõttel tehti mõne kuu eest teoks projekt, mille käigus valmis ühingu liikmete mõttetalgute tulemusena uus arengustrateegia ja tegevuskava, kus on senisest oluliselt suurem osa kogelusealase info jagamisel avalikkusele.
Kogelejate ühingu Tallinna eneseabigrupi koosolemine Toompuiestee majas: (uksel seisev) Kristjan Tõnismäe vahendas muljeid osalemisest Ringvaate otsestuudios, (vasakult neljandana istuv) Marit Lepp samastas telekaamera olemist tõsise eneseületamisega. Foto: Andres Loorand
Detsembris pühendas Roald Johannson oma autorisaate tervenisti kogeluse teemale. Kanal 2-s õhtusel tippajal eetris olnud saade „Roaldi retked Eestis. Mina kogelen“ portreteeris Lea Rannut ja Marit Leppa. Mõtteid avaldasid ja endast rääkisid ka teised kogelejate ühingu liikmed.
Telesaate võtte alates pani Lea üllatusega tähele, kui kiiresti tal esialgne ärevus üle läks. Aitas teadmine, et saade ongi kogelejatest. Hetketi esiletõusnud häbitunnet enda kogelemise pärast – eks me kõik ju tahame endast jätta tegelikkusest paremat muljet – pareeris neiu mõttega, et televaatajale on vaja anda aimu n-ö ehedast kogelemisest ehk kuidas see päriselus välja näeb.
„Telesaadetes osalemisega sain juurde palju enesekindlust ja võin olla uhke, et nii suure väljakutse vastu võtsin“, rõõmustas Lea.
Marit märkis, et võtte ajal jõudis temagi saates osalemiseks antud nõusolekut korraks kahetsema hakata, sest kaamera ees olles polnud ärevuse tekkimisest pääsu. „See oli tõsine eneseületus, ent saadud kogemused on hindamatud,“ leidis Marit. „Mõistsin, et pole vaja püüda olla keegi teine, enda arvates parem – oluline on olla loomulik, täpselt sina ise, nagu sa sel ajahetkel oled.“ Ta lisas, et esineks teles heameelega veelgi.
Marit alustas äsja koos Joanna-Maria Tammega podcast’ide sarja “Häälemanna”, kus esimeses vestluses tutvustati Eesti Kogelejate Ühingut ja selle liikmeid.
Tähelepanelik televaataja ilmselt märkas, et Terevisiooni saatelõigu lõpus jäi Hardil pooleli sõna „Aitäh“. Režissöör vajutas harjumuspäraselt nuppu, arvestades selle sõna väljaütlemiseks kuluvat poolt sekundit.
„Kogelejad ootavad kaasinimestelt eelkõige mõistmist ja pisut kannatust, sest kogelejal võib mõtte väljaütlemine või sõna lõpetamine võtta tavapärasest kõnekiirusest veidi rohkem aega,“ mainis Hardi.
Eesti Kogelejate Ühing on Eesti Puuetega Inimeste Koja liikmesorganisatsioon.
