Ali Afzali on 43-aastane. Afganistanis oli ta puuetega inimeste õiguste kaitsja, uurija ja koolitaja. Pärast Talibani riigipööret evakueerus ta Prantsuse sõjalennukiga Euroopasse ning MTÜ Mondo pikaajalise koostööpartnerina leidis ta Eestis uue kodu.

Puue tekib lihtsalt, aga selle tuvastamine on keeruline

“Ma sündisin Afganistanis väga kauges piirkonnas. Kohas, kus ei olnud elektrit, Internetti ega riigivõimu asutusi. Ainult meie ja meid ümbritsev loodus,” alustab Ali oma tutvustust.

“Kui olin laps – umbes kuus aastat vana –, kukkusin kõrgelt alla ja mu käsi sai rängalt vigastada. Kuna lähedal ei olnud haiglat ega midagi, raviti kätt traditsioonilisel viisil, kuid selle tulemusena tekkis mul puue. Nii lihtne see oligi.”

Tuli välja, et Afganistanis elab ligikaudu 1 000 000 puudega inimest, kuid Ali hinnangul ei ole ametlikud numbrid ammendavad. Ta on kindel, et puudega inimesi on tegelikult palju rohkem.

Afganistanis ei hoolitud kaua aega puudega inimestele sotsiaalse staatuse määramisest. Ali sõnul aitas alles Prantsusmaa ühendus Handicap International umbes 2005. aastal olukorda selgust luua. Tuli välja, et Afganistanis elab ligikaudu 1 000 000 puudega inimest, kuid Ali hinnangul ei ole ametlikud numbrid ammendavad. Ta on kindel, et puudega inimesi on tegelikult palju rohkem.

Afganistani ühiskonnas on puue häbiväärne, sellepärast püüavad inimesed oma puuet varjata.

Ühiskond vaatab kriitiliselt

“On kolm peamist probleemi, millega puudega inimesed Afganistanis silmitsi seisavad,” selgitab Ali. “Puue loob sotsiaalse barjääri ehk muutub see, kuidas teised inimesed sind näevad – see on kõige olulisem. Afganistani ühiskonnas on puue häbiväärne, sellepärast püüavad inimesed oma puuet varjata. Kui olin laps, siis ei soovinud minagi oma vigast kätt võõrastele näidata. Vastasel juhul inimesed vaataks ja laksutaks hukkamõistvalt keelt: väga halb lugu! Enamasti on Afganistani inimesed väga emotsionaalsed ja tundlikud. Ehk, kui teil on puue, siis on see teile endale vaimselt väga valus.”

Ali sõnul kalduvad afgaanid mitte uskuma, et puue lihtsalt juhtub. Sellest tulenevalt suhtuvad nad puudega inimestesse skeptiliselt. “Need, kes on ignorantsed ja kirjaoskamatud, arvavad, et puue on karistus mõne patu eest. Nad usuvad, et puudega inimene pidi midagi valesti tegema ja sellepärast sai tunda taevalikku karistust. See on väga halb, aga nii räägitakse.”

“Või näiteks, kui laps on puudega, arvatakse, et ju siis on vanemad patused. Mõnikord jätab perekond oma puudega inimesed maha: pere ei võta neid kaasa ühiskondlikele koosviibimistele, näiteks pulma või peole. Puudega inimesed peaksid jääma koju, samal ajal kui teistel on lõbus. Minu perekond oli erand, kuid mu klassikaaslased ja teised inimesed sõimasid mind korduvalt. See ei ole normaalne.”

Enda aktsepteerimiseks tuleb pingutada ja veel parem on ringi reisida

Nagu kõikjal maailmas, toob puue kaasa ühtlasi materiaalsed takistused, sest ressursse napib. Puudega afgaanid ei saa valitsuselt kuigi palju tuge ja perekond aitab tavaliselt minimaalselt, nendib Ali. Ta jagab lugejatega kogemust oma esimese töökoha saamisel; töö seisnes andmesisestamises. Esialgu ei peetud tema tööleasumist üldse võimalikuks – Alile heideti ette, et tal on ainult üks täielikult toimiv käsi. Visa noormees nõudis, et talle antaks võimalus. Selleks valmistudes ostis ta turult vana arvuti klaviatuuri ja harjutas trükkimist kodus “kuivalt”, ilma arvutita. Pärast seda avaldas ta tööintervjuul kõigile muljet, sisestades ühe käega arvuti teksti sama kiiresti kui teisedki. Ta sai töökoha.

"Kui olin kodumaal oma külas väga kauges piirkonnas, tundsin seal ainult kahte puudega inimest."

“Kui olin kodumaal oma külas väga kauges piirkonnas, tundsin seal ainult kahte puudega inimest. Mina olin üks, teine oli karjane. Meil puudus ligipääs televisioonile, puudus meedia, ei olnud Internetti. Kuni 14.–15.eluaastani ei pääsenud ma isegi pealinna Kabuli, sest sinna ei viinud head teed.” Hiljem Ali hakkas reisima kogu maailmas, astus ülikooli ja nägi, et maailmas on puudega inimesi palju rohkem. “Pärast selle taipamist muutusin rahulikumaks. Ma aktsepteerisin ennast,” tunnistab ta.

Puuetega inimeste õiguste eest seismine algab põhimõttelistest küsimustest

Afganistanis on puuetega inimestel keeruline kasutada oma kodanikuõigusi. Ligipääsetavuse osas on Afganistan vähearenenud. Avalikes kohtades on ainult trepid, seal ei näe kuigi palju kaldteid või midagi vastavat. Ligipääsetavat ühistransporti ei ole. Pealekauba pole paljudel liikumispuudega inimestel isegi ratastooli. See tähendab, et isegi vähesed ligipääsetavaks tehtud kohad võivad reaalsuses olla kättesaamatud – sealhulgas hääletamisjaoskonnad.

Küll aga õnnestus Alil eelmise valitsuse ajal suruda läbi mõned väga vajalikud algatused puudega inimeste huvide kaitsmiseks. “Mõnikord võttis valitsus meie ideed vastu, mõnikord jälle lükkas need tagasi, kuid me osalesime siiski huvikaitse protsessis: rääkisime esindajatega, kohtusime ministritega jne.”

Ettepaneku järgi ei saanuks Afganistani presidendil kui sõjaväe ülemjuhatajal olla puuet ja see on seisukoht, mida mõned afgaanid siiralt jagasid. "Kuidas ülemjuhataja saaks vajadusel mäe otsa ronida?" küsisid nad vastu.

Näiteks on Ali edukalt korraldanud kampaania, tühistamaks seaduse eelnõu, mis pidanuks takistama puuetega inimeste kandideerimise presidendiks 2014. aasta valimistel. Ettepaneku järgi ei saanuks Afganistani presidendil kui sõjaväe ülemjuhatajal olla puuet ja see on seisukoht, mida mõned afgaanid siiralt jagasid. "Kuidas ülemjuhataja saaks vajadusel mäe otsa ronida?" küsisid nad vastu. Sellegipoolest õnnestus Alil ja tema meeskonnal pärast paljusid riiklikke ja rahvusvahelisi kohtumisi tõestada, et tegemist on diskrimineerimisega, mis on vastuolus ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga. Tänu protestile ei võetud seda eelnõu kunagi vastu.