Alustan Tallinnasse sõitu Rakverest. Sisenen rongi viimasena, sest lapse, ratta, kahe seljakoti ja tööle soetatud laminaatoriga jään teistest paraku maha. Sisenenuna jõuan tõdemusele, et lapse ratas ei mahu selleks ettenähtud kohale: rattaala pingid on hõivatud ja rong on puupüsti täis. Viimasesse vagunisse jõudes näen kahte vaba kohta erinevates ridades. Vaatan pingsalt kahe inimese poole – ehk istuksid nad koha võrra edasi? Koostööst tuleb välja vaid nii palju, et üks proua sätib end sellele pingile, kus enne oli olnud ta jope. Kuna üks neist istub, silmad kinni, siis annan lihtsalt alla ja ütlen, et pole vaja, ning liigun tagasi. Hellitan ikka veel lootust leida meile omaette istekohad ning parimal juhul õnnestuks ehk sõiduajal tööarvutiski mõned kiired asjad ära teha.

Järgmises vagunis ootab reisisaatja, kes saab mu murest aru ja juhatab meid lapsega ühe vaba istekohani, kuhu siis ikkagi kahekesi maandume. Naine, kes ennist oma mantlit nihutama pidi, kohmab, et võinuksin ju küsida, kui kohta soovin.

Märkamine ning teistega arvestav käitumine tuleneb teadlikkusest.

See paneb mind mõtlema märkamisele ja ligipääsetavusele, kuid seda tolle sõna pisut teises kontekstis. Märkamine ning teistega arvestav käitumine tuleneb teadlikkusest. Ligipääsetavuse peaks tagama seadusandlus, kuid pelgalt seadusandlusest lähtumine ei garanteeri ligipääsetavat keskkonda, sest sel puudub inimlikkuse aspekt, mis on vajalik märkamiseks.

Oleme päriselus kogenud, kuidas seadusesse tekivad augud: keskkond, toode või teenus ei ole alati täiel määral kasutatav. Sageli on põhjus selles, et tema loomises ei osalenud sugugi mitte kõik tulevaste kasutajate sihtrühmad. Objektide ligipääsetavus ei sõltu pelgalt seadusandlusest ka seetõttu, et uusi avalikke hooneid ehitatakse vaid piiratud hulgal, aga vanade puhul peab leidma teised lahendused.

Kohandusi tehakse siin ja seal, olemasolevate teadmiste ning vahenditega. Siin toob tulu teadlikkuse tõstmine, et tegija ka päriselt aru saaks, kellele ja mis eesmärgil ta midagi üldse loob. Selles kontekstis tuleb seadusandlusele lisaks mängu koostöö. Just koostöö ning kaasamise kaudu saab luua sihtrühmade jaoks neid lahendusi, mis on ka päriselt kasulikud.

Minu arust ei ole ligipääsetavus ainult see, mida tagab seadusandlus, sest tegemist on märksõnaga, mille eesmärk on muuta põhimõtteliselt seda, kuidas ühiskond mingis plaanis siiani toiminud on.

Minu arust ei ole ligipääsetavus ainult see, mida tagab seadusandlus, sest tegemist on märksõnaga, mille eesmärk on muuta põhimõtteliselt seda, kuidas ühiskond mingis plaanis siiani toiminud on. Ligipääsetavus on märksõna, mis võib muuta ühe inimese elu ja lähtub põhimõttest, et see, mis on hea erivajadusega inimestele, on ilmselt hea paljudele teistelegi. Ligipääsetavuse keskmes on indiviidid oma mitmekesisusega, aga samal ajal asetub fookusesse ka mõistlik ressursside kasutamine, sest pika kestusega projektid, nagu seda on uued hooned, taristu või veebikeskkond, ei muutu üleöö.

Kui võtta ette mistahes mastaapne projekt, olgu see siis uus Tallinna haigla või Kärdla põhikooli rajamine, ei teki enam küsimustki, mis on sellises olukorras mõistlikum – kas teha hoone juba ehitamise ajal nõnda ligipääsetavaks kui võimalik või lasta järgmistel põlvkondadel kanda lisakulusid, kompenseerimaks ligipääsmatust.

Üks peamiseid muresid mistahes keskkonna loomisel on kasutaja vajadustega mitte arvestamine. Mida aeg edasi, seda enam saadakse siiski aru, et pole rentaabel kulutada ühiseid ressursse selle jaoks, et luua midagi, mis paljudele ei sobi. Kui vaadata näiteid üle maailma, siis metrood suurtes linnades, millest mõned on ehitatud isegi enam kui 150 aastat tagasi, on küll siiani kasutusel, kuid suures osas ligipääsmatud. Kui võtta ette mistahes mastaapne projekt, olgu see siis uus Tallinna haigla või Kärdla põhikooli rajamine, ei teki enam küsimustki, mis on sellises olukorras mõistlikum – kas teha hoone juba ehitamise ajal nõnda ligipääsetavaks kui võimalik või lasta järgmistel põlvkondadel kanda lisakulusid, kompenseerimaks ligipääsmatust. Seda eriti teadmise valguses, et ligipääsetava keskkonna loomine võib olla kõigest 1% võrra kallim. Lisaks ei aita kompenseerimise vahendid kuigi hõlpsalt lahendada näiteks vaimse tervisega tekkivaid muresid, mis võivad olla tagajärg sellele, kui ligipääsmatusest tulenevad vajalikud käigud ja sotsiaalsed kohtumised tuleb edasi lükata. Ma ütleks isegi, et ligipääsmatusest tulenevaid vaimse tervise probleeme on hiljem väga keeruline ravida.

Kohalik kogukond või omavalitsus enamasti tervitab projektide raames kaasarääkimist, kuid tihti ei leia tavainimene selleks aega. Samas just KOVi partneriks olemine, ka vabatahtlikkuse alusel, loob võimaluse rääkida kaasa lahenduste loomisel, mis päriselt töötavad ning seda just kohalikest vajadustest lähtuvalt. See omakorda eeldab oskust märgata just neid kohti, kus saab kaasa rääkida. Ent nagu juba öeldud – mõnikord seisabki enda ümbritseva muutmine lihtsalt märkamise taga.