Leeni Tammeväli töötab Sihtasutuses Eesti Agrenska Fond ning tegeleb igapäevaselt harvikhaigustega laste ning erinevate puuetega laste ning nende perede abistamisega, korraldades vajalikke tugiteenused, et pere saaks normaalselt toimida. Leeni töötab Agrenskas alates 2006. a suvest.

6.52 heliseb äratuskell. Äratus heliseb taas 7.02 ning ka 7.12. Varsti kuulen, kuidas mulle hüütakse: „Kiireks läheb!“ Ajan end voodist välja.

Teen hommikused toimetused, söön ja hõikan koerale: „Tere!“ Istun autosse ning võtan suuna mööda kurvilist Postiteed Tartu poole.

Jõuan Tartu lastekliiniku parklasse 8.20 ning suundun hoone kolmandale korrusele, kus asub meie Eesti Agrenska Fondi linnakontor. Olen taas esimesena kohal. 8.30 avan meilikasti ning vastan esmalt kiireloomulistele kirjadele, ülejäänud võtan ette järjekorras.

E-kirja kirjutamine jääb pooleli, kuna saan telefonikõne ühest vallast. Teemaks on lapsehoiuteenuse jätkamine 2021. aastal – ehk siis, kuidas ja kas jätkub koostöö meiega Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) projekti üleminekuperioodil. Kasutan võimalust ning uurin, kuidas läheb kahel nende vallas elaval lapsel lapsehoiuteenuse taotlemisega. Vald tõdeb, et kuna uusi ESF suunamisi sel aastal Sotsiaalkindlustusameti poolt enam ei väljastata, siis teenust nad kahjuks ei saa. Nad alustavad sellega uuest aastast, mil rahad on taas kättesaadavad. Avaldan oma mõtteid kohalikust omavalitsusest (KOV) kui esmasest abiandjast, kel on võimalus ning kohustus teenus tagada. Meil on pere valmis, hoidja olemas, paberid korras, puudu on vaid rahastus. Enne ESF-i pidi tagama kogu mahu KOV. KOV-i esindaja lubas, et vaatavad oma rahastusjääkidele otsa. Oleme pere ning töötajaga ootel.

Enne 10.00 helistab üks teine KOV minu eilse kirja peale. Perel ei jätku elumuutuste tõttu teenusetunde aasta lõpuni – vajatakse juurde. Vald võtab teema kohe ette ja hakkavad tegutsema! Taas tuleb päevakorda ESF üleminekuperioodi korraldus – kas ja kuidas.

12.20 pidin kohtuma kolleegiga, kuid ta oli kohal juba 12.00. See oli tore üllatus! Lõunasöögi kõrvale kuulsin, kuidas läheb temal ta mitmel rindel ja kasutan muidugi võimalust, et meie ühiste laste tegevusi planeerida ja tagasisidestada. 12.30 stardime linnast välja, läheme ühe harvaesineva diagnoosiga lapse võrgustikukohtumisele. Kuna lasteaia rühma jaoks on esmakordne õpetada ja kaasata niivõrd vahvat harvikhaigusega last, on tulnud kokku kogu lapse tugivõrgustik. Kohtumisel on esindatud nii haridusasutus, rehabilitatsioonimeeskonna spetsialistid, pere kui ka KOV spetsialist. Kaardistame hetkeseisu, toome välja edusammud, lapse ja töötajate lisatoe vajadused ning sõlmime kokkulepped.

Lahkudes jõuan kiirelt visata pilgu laste kunstitöödele, mis seinu kaunistavad, lootusega leida just selle lapse töö. Kahjuks ei õnnestu seda silmata. Lapse pere pakub küüti ning saame kolleegiga tagasi linna. See on ühtlasi hea võimalus teha omakeskis kokkuvõte kohtumisest ning arutada muud vajalikku. 14.50 jõuan tagasi kontorisse, avan sahtliboksi teise sahtli ja varustan end magusaga.

Võtan taas ette meilikasti ning vahepeal tekkinud vastamata kõned.

16.20 valmistan ette meie laste tegevusruumi – panen valmis vajalikud mängud ning tõstan eest ära ebavajaliku. Otsin välja PCS-pildid ja järjestan tunni tegevused.

16.28 katan suu maskiga ja siirdun hoone esimesele korrusele. Eripedagoogi tundi tuleb seesama vahva laps, kelle võrgustikukohtumisel käisin. Rütmid, laulud, klotsid, pildid, sobitusalused ja erinevad loomad.

17.30 suundume tagasi esimesele korrusele, ikka „Tipa-tapa, tipa-tapa ja hops-hops-hops!“ Vestleme lapsevanemaga järgmistest vajalikest sammudest ja ütleme üksteisele head aega. Päev läheb pikaks, kuid annab rahulolu- ning rõõmutunde – päev on läinud korda!

18.00 lippan taas kolmandale korrusele, korrastan tegevustoa, desotan ruumi. Pakin asjad kontoris kokku, haaran peotäie magusat sahtliboksi teisest sahtlist ning tõttan sisehoovi, kus mind juba oodatakse.

18.08 stardin poodi ning seejärel sõidan mööda looklevat teed tagasi Põlvamaa sügavustesse. Jõuan koju 19.25. Köögipliidi alla saab tuli, toas süütan küünla ning naudin õhtusööki. Sellele järgneb lõõgastav kuum dušš, mis osutub muusika saatel päris pikaajaliseks. Vahepeal muusika küll katkeb, kuna sõbrad Maarja Külast avaldavad soovi teha Skype'is vestlust ja lasevad mul mõnda aega nautida Skype'is helinat. Mõni minut hiljem jätkub valitud muusika.

Napilt enne 21 teeme Skype'is kiire vestluse Maarja Küla sõpradega ära. Viime end taas kurssi üksteise tegemistega ning lõpetame, soovides rõõmsalt vastastikku kõike head ja ilusat.

21.30 võtan horisontaalse asendi ja olen ekraani vahendusel seltsiks „Selgeltnägijate tuleproovi“ fännile. Kasutan võimalust ja vaatan üle pereliikmete vestlused, mida nad päeva jooksul on jõudnud pidada. Püüan töömeili õhtuti mitte piiluda, kuid tihti eksin selle vastu – nii ka täna.

23.20 kustuvad tuled ja sulgen silmad.